Jutustus, millel sõnu ei olnud, rääkis sinisest linnust ehk siniraast. Need siit-sealt leitud Tiit Randla märkmed, et ta Neeruti mail elanud on eelmise sajandi kuuekümendatel aastatel, tegid minust selle linnu otsija juba kaheteistkümne-aastaselt.

Kui mitu aastat sai otsitud ja sinilind ikka veel nägemata oli, kurvastas see mind pisarateni ja ka eakamate sõprade jutukesed möödanikust ei pühkinud ühe linnu pärast nutetud pisaraid minu lapsepõskedelt.

Pisarad on siiamaani pühkimata, sest üks veel kuue-seitsmekümnedatel tavaline linnuliik on senini pea et kadnud Eestimaa linnutaevast.

Vahel tundub, et ei kavatsegi tagasi tulla, sest pikka aega kadunud olid putukaterikkad hobusejunnid. See on tema üks põhitoit.

Kas sinilind mind kunagi rõõmustama jälle hakkab, seda keegi ei tea, ka see laps minus mitte, kes teda kunagi ammu otsima hakkas.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!