Meie nimetame seda kitsast poolsaart Kura sääreks ja seostame seda ka Kuramaaga, kuigi Kuramaa asub Lätis. Leedukad ise nimetavad seda aga Nida poolsaareks. Nida on asula Kura säärel ja Kura sääre rahvuspargis Leedus, mis kuulub Neringa haldusüksuse koosseisu ning on selle keskus. Nida on ka kõige läänepoolsem asula Leedus. Seal lähedal asuvad ka mitmed suuremad luited.

Loe Pille reisi esimesest osast siit.

Minusugusele maarotile oli küll üllatuseks, et hülgel on saba asemel kaks pisikest jalga. Polnud seda kunagi varem märganud. Senini arvasin, et need elukad on kala moodi sabaga. Hülged suured suhtlejad polnud. Tundus, et nemad tegelesid rohkem üksteisega. Pingviinid käisid ka teises basseinis ujumas ja vahtisid ujudes läbi klaasi inimesi. Nende intelligentsus ületas hüljeste oma küll kuhjaga.

Väljas ootas meid eriti suur loivaline. Selle looma leivanumbriks oli inimeste pritsimine. Ujus sulle külje alt mööda ja lõi lätaki vett üles. Ta lausa nautis, kui keegi selle peale kilkas. Ilmselt lõbustas ta ennast niiviisi.

Jõudsime ümber maja pingviinide juurde tagasi. Nägime, kuidas neid söödeti kaladega. Kui muidu oli näha viis-kuus pingviini, siis söögi ajaks kogunes ikka kogu kari saamale. Palju neid tegelikult oli, ei teagi. Nad siblisid kogu aeg ju ringi. Tekkis mõte, et kas talitaja neil ikka vahet ka teeb. Kõik nii sarnased ju. 

Delfinaariumi me minema ei hakanud. Sealsed etendused olid pikad ja siis polekski kuhugi mujale jõudnud. Me tahtsime veel poolsaart ja luiteid näha ka. Läksime läbi männiku poolsaare Läänemere- poolsele küljele välja. Oli küll septembri lõpp, aga ilm üllatas meid täiega. Lõunaks läks nii soojaks nagu suvel. Õnneks olid meil seljakotid, kuhu sai üleliigsed riided panna. Vähemalt ei pidanud higistama.

Meri oli sile ja ilm oli peaaegu tuuletu. Kõndisime randa mööda laudteed ja luitelt alla treppi pidi. Nautisime merd, liiva ja ilma. Päike tundus järsku nii hele. Läks ikka tükk aega enne, kui taipasime, et ongi liiv valgem ja peenem kui meie randades. Tänu valgele liivale tunduski päike heledam. Tavaliselt olen ma ikka igalt poolt mere äärest kive kaasa toonud, aga seal neid lihtsalt polnudki, merevaigust rääkimatagi. Kui ma selle välja ütlesin, said teised jälle kõhutäie naerda, et mida kõike ma ka ei taha. Sai korraks randa ja olgu kohe merevaik ka olemas.

Lõpuks ronisime üle luite. Seal männipuude all oli kaldaga paralleelselt asfalttee. Mitmekeelsed teeviidad näitasid, kus asusid rannad lastele, naistele, nudistidele, meestele jne. Kuna meie noored otsisid ka reisi ajal geopeituse aardeid, siis liikusime nii, et neid ikka teele jääks. Üks asus meeste rannas. Saatsime siis tütrega väimehe sinna seda otsima. No kuidas me naised ikka sinna tungime. See ju meeste pärusmaa. Istusime ise tee äärsele pingile jalgu puhkama.
 

Septembri alguses oli olnud Leedus kõva torm ja igal pool oli murtud puid maas. Ka Kura säärel käis kõva metsa koristus tormimurrust. Traktoriga veeti puid randa. Mis nendega seal tehti, jäigi arusaamatuks. Istume me siis tütrega seal pingil. Läheb mööda üks traktor puukoormaga. Seltskond mehi kabiinis irvitas naerda. Tuleb järgmine traktor ja jälle irvitavad. Lõpuks taipasime, et istume ju meeste ranna sildi all. Ju nad seal siis arvasid vist, et noolime siin mehi. Kes sellest teiste mõtlemist ikka aru saab? Ega nad ei teadnud ju, et ainult ühte meest ootasime. Varsti oli väimees tagasi ja sai ometi liikuma hakata.

Luitel kasvas palju kibuvitsa põõsaid. Üks teine põõsas mingite punaste marjadega oli veel massilisem. Otsisime internetist vastet. Google on ikka hea asi küll. Tuli välja, et need olid barbarissi põõsad. Eestis olen ma neid näinud küll, kuid mitte nii palju korraga. Võttis ikka imestama, et ma neid ära ei tundnud. Teises riigis olles, ikka ootad midagi eksootilist. Lihtsa ja koduse asja peale tulla ei oskagi.
 

Tatsasime siis veel paar tundi mööda rannikut. Lõpuks pööras tee sisemaale. Võtsime suuna Haageni mäele. Kui me siis õige teeotsani jõudsime, pidi mul hing kinni jääma. See tee viis otse taevasse piltlikus mõttes. Oli teine nii sirge, viis mäkke ning selle mäe tippu ei paistnudki, sest puude ladvad olid ees. Väimees ütles, et see on viimane katsumus sel päeval. Tõmbasin siis kopsud õhku täis ja hakkasin astuma. Üllatuseks ei olnudki see tõus nii raske. Ootasin vist hullemat.

Mäetipust paistis alguses ära Läänemeri. Tipus oli ka mälestusmärk teadlasele, kes oli sellele mäele nime andnud, sest ta olevat elanud seal. Leidsime mäelt ka mingid jäljed maja vundamendist. Kas need just Haageni maja vundamendi jäänused olid, ei tea. Edasi liikudes läks tee mäest alla ja varsti hakkas paistma ka Klaipeda. Ehmusin, et see pole sama koht, kus me poolsaarel teekonda alustasime. Noored tegid mulle selgeks, et siin on teine sadam. Ka siit saab praamiga Klaipedasse.

Jõudsime sadamasse just enne praami väljumist ja astusime viimastena tekile. Laeva peal selgus, et see oligi viimane sõit linna sel päeval. Niisiis meil vedas ikka täiega. Vedas ka teist korda sama päeva jooksul. Linnasadamast läksime jala ühe suurema magistraali äärde, kus oli ka bussipeatus. Otsustasime bussi oodata, et kesklinna sõita. Enam vantsida ei viitsinud.

Esimesena aga tuli buss, mis viis otse meie ööbimiskoha juurde. Väimees läks pileteid ostma. Juht teatas, et tal pole raha tagasi anda ja sõitku me niisama. Ega keegi ei kontrolli nii hilja. Uuris kohe, et kus kohast me pärit oleme. Ju siis meie vene keele aktsent reetis, et me pole kohalikud. Saime ööbimiskohta alles pimedas.

Niisugune oli siis üks huvitav päev Kura säärel.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta