Ühes üksinduses sahmerdasin terve kevade. Üksinduse kevade panin talle nimeks, kuid posti otsa saabunud kurepaar viis osa üksindusest siiski minema.

Nad tegid hääletu kevade häälekaks ja keppisid rõõmuga ülal pesas. Kurekepp pole hääletu, see oli selle üksinduse tarkus, selle kevade märtsijutt. Ilma kurekepita oleksin olnud üksildane majajantija, kes vana maja uueks teha soovis.

Kurgede keppimine õnnestus, sest munadest koorus kolm kurelast ja mina olin nende tegemise juures. Vähemasti on mul nüüd mida meenutada ja et tean, mis häält on üks kurekepp ja mis häält teeb üks koduõu, kus kurepesa kohe posti otsas.

Vaevalt, et ma ainult kurekepi pärast sinna kaugele läksin. Aga kurekepp tõi tagasi igatsuse elu järele ja igatsus tõigi mind lõpuks sealt kaugelt ära. Sinna, kus ka inimesedki kepivad ehk linna. Seal ikka rääkisin oma Kauksi küla kurekepist ja olin õnnelik, et sinna läksin ja ka sealt tagasi tulin.

Kauksi 1996 -1998.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!