Palmse kurepesa lugu ei ole pikk. Ta on sama pikk kui minu seal elatud päevad. Kolme suvehooaja kestel avasin teisel korrusel oma aknakese. Vana mõisa ait oli leidnud ainukese suvise elaniku, kes sealt hommikuti ekskursioonibussidele vastu läks.
- Marek Vahula lood
- 16. august 2017
Kurepesaks kutsuti seda aita juba neist ammustest aegadest saadik, kui kurepaar sinna korstna otsa oma pesa rajas. Kure nokaplagina saatel tõusin hommikule vastu ja õhtune loojang pani mind koos kurepoegadega magama. Kaasa võtsin hommikuti grupile vastu hea öise une ja kurepesa saadik oligi uueks päevaks valmis.
Kurgede pesa ei ole keset küla niisama. Just seetõttu olevatki Palmse külas nii palju lapsi, et kurepesa keset küla asub. Tubli giid rääkis ka selle loo alati inimrühmadele ära. Kõik olid alati väga rahul. Kurepesa päevad kolmes suves olidki mind ja kurehääli ning gruppide melu täis.
Kurepesa oli parim paik enese kogumiseks, et siis inimeste sekka jõuda. Sõprus kurepesaga oligi see, mis mind heaks giidiks tegi ja kured kinnitasid seda ülevalt vaadates ja nokka plagistades. Kured saatsin enne sügisest lahkumist lõunamaale teele ja ise elasin veel suvesoojast kuni viimase hooaja ekskursioonibussi sügisesele teele saatsin. Sõprus ühe majaga ja tema elanikega korstna otsas oligi see, mis järgmist kevadet kaugel Setumaal ootama pani.
Palmse, 1996-1998.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
