Vaid umbes pooled Läänemere sadamatest suudavad vastu võtta ja käidelda hüljatud ja merest kokku kogutud püügiriistu. Sellisele järeldusele jõuti nelja Läänemereriigi, sh Eesti, sadamate vastuvõtuseadmete uuringu käigus. Hüljatud võrkude käitlemist eraldi hinnates on suutlikkus veelgi väiksem.

Uuringuga selgitati välja Saksamaa, Poola, Rootsi ja Eesti kokku 50 sadama võimekus võtta vastu ja käidelda hüljatud kalapüügiriistu ning oma aja ära elanud kalapüügivarustust. Tulemused näitavad, et umbes pooltes sadamates pole nõuetekohaseks jäätmekäitluseks piisavalt konteinereid. Sageli on vaid üks konteiner kõigi jäätmeliikide jaoks ja puudub igasugune võimalus kalapüügivarustust sortida.  Saksamaa ja Poola sadamate üldine võimekus jäätmekäitlust korraldada ja püügiriistu liigiti koguda on parem kui Rootsi ja Eesti sadamatel.

„Eestis on sadamaregistri andmetel 221 sadamat, neist vaid 23-s võetakse vastu jäätmeid.  Ometi on sadamapidajatel kohustus laevadelt ja muudelt veesõidukitelt tulevaid jäätmeid vastu võtta,“ ütles keskkonnaminister Siim Kiisler. „Hüljatud kalapüügivahendid on mereprügi, millest seni on võrdlemisi vähe räägitud. See, et tegemist on kalastamiseks kasutatava vahendiga, ei tähenda automaatselt, et see peaks oma eluaja märjas hauas lõpetama. Ka selle prügi jaoks on koht ning võimalus saada taaskasutatud. Üks asi on luua nii võimalusi kalapüügivahendite vastuvõtmiseks ja käitlemiseks, teine aga tõsta kalurite teadlikkust, kuhu oma aja ära elanud püügivahendid viia.“

Keskkonnaministriga nõustub ka MARELITT Baltic projekti juht Vesa Tschernij: „Piirkonnas on palju sadamaid, kus kutselised kalurid ei saa üldse merelt leitud või püügivahenditesse takerdunud hüljatud võrke sortida ega oma vananenud kalapüügivarustust ära anda. Peale selle on paljudes Läänemere sadamates kommertskalapüük languses, mis mõjutab kindlasti sadamapidajate huvi rajada kalapüügivarustuse käitlemiseks sobivaid jäätmete vastuvõtupunkte.”

Enamikul juhtudel on sadamatöötajatele olulised muud teemad peale kalapüügivarustuse sortimise või puuduvad neil selle korraldamiseks vahendid. Ka kalurite teadmised on lünklikud. Harilikult nad ei tea, kuhu või millal tuleks vana kalapüügivarustus käitlemiseks ja ringlusse võtuks ära anda. Tihti pole sellist teavet ei sadamates, veebilehtedel ega muudes kanalites.

„Sellest, kui pannakse lihtsalt rohkem konteinereid välja, ei piisa. Kogu piirkonnas on vaja teha palju tööd – luua nii praktilisi lahendusi kui ka jagada kutselistele kaluritele teavet ja suhelda nendega. Me teame, et sadamatöötajatel on suur keskkonnahuvi ja et iga viies sadam on osalenud hiljuti mõnes sellises projektis nagu „Fishing for Litter”,” selgitas aruande autor Marek Press.

Uuring näitas ka, et hüljatud võrkude probleemi lahendamiseks vajalikku piirkondlikku koostööd on seni vähe tehtud. Samuti ei mõisteta hästi oma aja ära elanud kalapüügivarustuse kogumise ja käitlemisega seotud probleeme.

Aruanne koostati Euroopa Liidu Läänemere INTERREG-programmi projekti MARELITT Baltic raames. Projekti eesmärk on välja selgitada hüljatud püügiriistade probleemi ulatus ja püügiriistade akumuleerumise asukohad Läänemeres ning näidata praktiliste lahenduste abil, kuidas neid probleemsetes piirkondades koristada. Projekti käigus uuritakse samuti, millised võimalused on sadamates hüljatud ja  kasutusest väljalangenud kalapüügivarustust vastu võtta ja taaskasutuseks ette valmistada.

Täismahus aruanne on leitav siit

Mereprügi on üks maailmamere suurematest ohtudest. Ka Läänemerre jõuab iga aastaga üha rohkem prügi, mida sealt  kätte saada on pea võimatu. Prügi laguneb  vees väiksemateks osadeks, mis jõuavad mereelustikku ja sealtkaudu meie toidulauale.

Läänemere prügi teemast räägitakse ka 4. ja 5. juunil Tallinnas toimuval kõrgetasemelisel Läänemere strateegia foorumil. Samuti on hetkel Euroopa Liidu tasandil aktuaalne laevaheitmete vastuvõtmise direktiiv, mis puudutab ka hüljatud kalapüügivahendite vastuvõtmist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta