Kui ma täna hommikul kella 11 paiku Oleviste kiriku juurde jõudsin, oli suletud peaukse taga pikk järjekord. Kirikusse pääsemist ootasid peamiselt tumedates riietes vanemapoolsed inimesed: mehed nooremad, naised pigem vanemad. Sihikindla näoga seisti järjekorras, nagu sõltuks varem uksest sisse saamisest nende hingeõnnistus.
- Arvamused
- Edith, Bioneer
- 20. detsember 2014
- Fotol jõulud. CC0 Public Domain. Pixabay
Üle tee kangialusetes ja kiriku nurga taga seisid väiksemate salkadena keskealiste, määrdunud riietega meeste grupid. Lähemalt minnes kostus peamiselt venekeelset vestlust. Hoolikal vaatlemisel võis mõneski seltskonnas märgata käest kätte käivat pudelit. Kuigi kõik nad olid siin ilmselt samal põhjusel, kui järjekorras seisvad vanakesed, oli nende suhtumine rahulikum: kohale tuldi aegsasti, kuid eelistati hoida eemale vihmast ja uudishimulikuest pilkudest. Kõik olid viisakad ja keegi ei tülitanud möödakäijaid.
Oleviste kirikus algas täna kell 12 kodutute ja vähekindlustatud perekondade jõulupidu. Kõik need inimesed ootasid peole sissepääsu. Minul peauksest sisse minna vaja ei olnud. Küll aga oskas ukse taga olev seltskond suunata mind külgukse poole. Sees käis juba peo ettevalmistamisele kohane melu. Seati korda peolauda, kingitusi ja saali.
Saalis oli suur seltskond laigulises mundris noormehi. Minu küsimise peale, kas tegemist on kaitseliidu või ajateenijatega vastati, et ajateenijad. Nad kõik said eile puhkusele, aga kui küsiti, kas keegi tahaks tulla appi, siis noored mehed leidsid, et mida paremat saaksidki nad oma jõulupuhkuse esimese päevaga teha.
Sees suunati mind edasi käärkambrisse, mis oli muutunud tõeliseks küllusesarveks. Vaagnate kaupa võileibu, kooke ja pirukaid oli laotud igale mõeldavale ja mõeldamatule horisontaalsele pinnale. Sekka tordid ja virnad pitsakarpidega. Suuremate pappkastidega oli toodud verivorste, jogurteid, kohukesi, stritsleid ja palju muud.
Kodused ja poetoidud olid kõrvuti gurmeega. Vaagen kurgiga kaunistatud doktorivorstivõileibadega oli kõrvuti rulli keeratud prosciutto suupistetega. Karp koduste kaneelisaiadega levitas hullutavat lõhna.
Kogu seda toituküllust vaadates küsisin, kas tõesti on tulemas nii palju inimesi? Korraldajad vaid muigasid mu naiivsuse üle. Nad ütlesid, et sööma oodatakse kaheksasadat inimest ja toit kaduvat väga lühikese ajaga. Korraldajad on juba üle kümne aasta kodututele jõulusöömaaega pakkunud, olin valmis neid uskuma.
Õnneks tuli annetusi järjest juurde. Viimase tunni jooksul tuli kirikust läbi mitmeid inimesi, kes tõid kohale oma karbid või vaagnatäied kodust toitu. Üks ema, kes tuli koos oma teismelise pojaga, rääkis, et nad veetsid hommiku viineripirukaid valmistades. Pirukad olid hoolikalt pakitud, et need soojas püsiksid.
Kõik annetatu võeti vastu sõbralikult naeratades. Keegi tõi karbi kümne pitsaga. Kas tegemist oli eraisiku annetusega või saatis toitu mõni restoran, seda ei teatud, ja see polegi tähtis. Siinsete annetajate nimed ei lähe sponsorite nimekirja, annetajad ei saa tulumaksu tagasi.
Keedumuna või võileib, tort või karp jogurtit olid sel hetkel nii kiriku käärkambris kui ka hiljem sööjate kõhus võrdsed. Osa toitu valmistati ja pakiti ideega, et need saaks kaasa viia. Täna oli pidulaud, aga ka homme on süüa vaja.
Poetasin enda karbid, taldrikud ja purgi kõrvitsasalatit lauaservale. Uurisin, kuidas olukord on. Vabatahtlike abikäsi oli sel hetkel rohkem kui tegemist vajavat tööd. Samas teadsid korraldajad juba ette, et kui uksed lahti tehakse, läheb vaja igat kätepaari. Kahjuks polnud minul aega niikaua olla.
Järgmine pidu on tulemas vabariigi aastapäeva puhul. Siis võtan asja tõsisemalt ette, sest tahan kindlasti saada ka toidu jagamise kogemust.
Kirikust lahkudes jäi minust maha veelgi pikem järjekord. Soovisin ootajatele toredat pidu. Loodan, et abivajajad leiavad toetajaid kogu aasta vältel.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta