Juba pikaaegseks iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud looduskaitsekuu eel oleme püüdnud leida teemat ja seoseid, mida inimesed kõige lihtsamini mõistaksid ning läbi enese suudaksid tajuda. Käesoleva aasta looduskaitsekuu eesmärgiks on meelde tuletada, et mida mitmekesisem ja mitmepalgelisem on loodus, seda elujõulisem see on. Ja rõhutada tõika, et mida tervem on loodus, seda tervem ja ka rikkam on ka inimene.
Seda on lihtne mõista, tuletades meelde ammutuntud fraasi – tervis on meie suurim vara. Sõltumata sellest, kui rikkad või vaesed me oleme, on tervis kõige tähtsam. Ilma selleta on täisväärtuslik elu nii inimesel kui ka loodusel väga keeruline.
Inimene oskab öelda, millal ta end hästi tunneb. Keerulisem on tal hinnata mõne looma, ökosüsteemi või looduse kui terviku olukorda ning tajuda seost enda tervise ja looduse vahel. Selleks tuleb end asetada rohujuure tasandile ning mõelda asjadele veidi teise nurga alt.Näiteks on meil võimas aju ja kuigi erinevate uuringute põhjal kasutame selle potentsiaalist vaid mõne protsendi, pole ju mõtet ülejäänud osa sellest eraldada. Meil on kaks neeru, kaks kätt ja silma – kas meil on mõlemat vaja? Küsimust püstitamatagi on selge, et me ei saaks loovutada midagi, häirimata meie põhitegevusi. Samas tunnistame, et lõpuni me kogu oma organismi ei tunne ning kas just seetõttu või just sellest hoolimata peame sellega väga hoolikalt ringi käima.
Kui nüüd tuua paralleel loodusega, siis meil on palju erinevaid elupaikasid – rabad, metsad, niidud; meil on palju erinevaid liike nii taksonoomiliselt kui ka arvuliselt. Kas neid peab nii palju olema või võiks neid olla vähem ja kui palju vähem?
Siin peame julgema tunnistada, et kui me isegi ennast ei tunne piisavalt põhjalikult, et selliseid otsuseid langetada, siis looduse kui palju keerulisema süsteemi seletamisel on meil üht-teist õppida ja ka teadaolev osa on oma nõudlikkuses aukartust äratav.
Ühe näitena võib tuua Eestis esineva nõmme-tähniksinitiiva elutsükli - liblika röövikud toituvad esialgu taimest nimega liivatee, seejärel kukutavad end maapinnale ja rautsikute töösipelgad tassivad nad oma pessa, kus liblikaröövikud elavad parasiitidena, talvituvad, nukkuvad ja viimaks lendavad liblikatena välja. Seega - et oleks tagatud selle liblikaliigi säilimine, ei piisa ainult liblika kaitse alla võtmisest, vaid kaitsta tuleb tervet kooslust, mis annab liblikale võimaluse elada ja saada järglasi.
Võib oletada, kui keeruline oli jälile saada sellisele elutsüklile ning usun, et palju selliseid seoseid on meil veel tundmata-teadmata. Kuid me võime kindlad olla selles, et nii nagu inimene vajab kõiki oma organeid, vajab ka loodus erinevaid elupaiku ja liike, et olla elujõuline. Mida mitmekesisem ning arvukam ta on, seda kergemini kohaneb ta muutuvates tingimustes ning suudab puhverdada raskeid olusid. Seetõttu tahab looduskaitsekuu rõhutada, et me peame väga tähelepanelikult suhtuma looduse elurikkuse säilitamisse – et loodus ja ka meie ise oleks terved.
Kutsume inimesi sama ettevaatlikkuse põhimõtet kasutama nii enda kui ka looduse puhul ehk kahtluse korral looduse kasuks – „in dubio pro natura.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
