Määrusega muudetakse 13 olemasoleva lendorava püsielupaiga piire ja kaitsekorda ning moodustatakse 25 uut püsielupaika.

Keskkonnaminister Marko Pomerantsi sõnul jõudis sellega pikalt ette valmistatud püsielupaikade moodustamise protsess otsuseni, mis aga ei tähenda, et töö on tehtud. „Sellega on loodud eeldused, et saaksime edasi minna laiapõhjalise praktilise kaitse korraldamise protsessiga, et lõpp-tulemusena tagada ühe praegu ohustatud liigi säilimine. Selleks on vajalik kõikide osapoolte jätkuvat panust,“ märkis Pomerants.         

Keskkonnaminister lisas, et riigi poolt on astutud mitmeid samme, et selgelt edasi liikuda ka looduskaitsealuste maade riigile omandamise ja rangelt kaitstavates erametsades täiendavate toetuste maksmise teemaga. Tuleva aasta riigieelarves on maade omandamiseks rahalisi vahendeid planeeritud kolm miljonit eurot ja alates 2018. aastast juba neli miljonit.

Maaeluministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi koostöös kavandatakse hüvitisi ka väljaspool Natura 2000 alasid asuvatel, range kaitse all olevatel erametsamaadel, muuhulgas ka planeeritavatel lendorava püsielupaikade sihtkaitsevööndites. Vastav määruse eelnõu on Maaeluministeeriumil praeguseks ette valmistatud.

Pärast kaitse alla võtmise protsessi lõpule jõudmist liigutakse edasi praktiliste kaitsekorralduslike küsimustega. Keskkonnaorganisatsioonide ja riigi koostöös on ette valmistatud ja esitatud Euroopa Liidule taotlus lendorava suuremahulise kaitsekorraldusprojekti elluviimiseks, mille üheks eesmärgiks on muuhulgas maaomanikud kaasata paremini lendorava kaitsekorraldamise protsessi.   

Lendorava püsielupaikade loomise määruse muudatustega viiakse kaitsekord vastavusse viimaste aastate uuringute tulemustega, et tagada lendoravale kohane kaitse ning pidurdada elupaikade hävimine ja arvukuse drastiline langus. Lendorava püsielupaikade pindala on määruse kohaselt kokku 5657 hektarit, mis jaguneb pea võrdselt piirangu- ja sihtkaitsevöönditeks.

Ligi 75 protsenti püsielupaikade alast asub riigimaal, püsielupaiga maaomanike seas on 68 eraisikust maaomanikku ja 23 ettevõtjat. Määruse ettevalmistamise käigus kontrolliti üle kõik teadaolevad elupaigad ning analüüsiti nende kaitse alla võtmise või kaitse all hoidmise põhjendatust, samuti suheldi kõigi maaomanike ja teiste asjasse puutuvate isikutega.

Kaasamise käigus vähenes piiranguvööndite pindala võrreldes esialgse ettepanekuga 1258 hektari võrra, samal ajal suurenes sihtkaitsevööndite pindala  kokku 37 hektari võrra. Kriitiliselt vaadati üle kõikide alade piirangute ulatus, et tagada optimaalne suhe majandamispiirangute ning liigi kaitseks vajalike tingimuste säilimisel.

Protsessi käigus otsustati riigimaal nende piiranguvööndite asemel, mille eesmärk on vaid elupaikade vahelise ühenduse tagamine, moodustada „lendoravakoridorid“, kus RMK teostab lendoravasõbralikku raiet, et tagada loomadele liikumine elupaikade vahel.

Samuti annab koridoride moodustamine võimaluse edasi liikuda ka Sonda kaevevälja planeerimisega, kuna algselt sinna planeeritud piiranguvöönd oleks kaevandusala katkestanud. Püsielupaikade all kaevandamine ei ole lubatud, kuna praegu puuduvad teadmised, kas ja kuidas kaevandamine lendoravat mõjutab. Kaevandajatega kohtumisel jõuti ühisele järeldusele, et vajalik on täiendavate uuringute läbiviimine, et olla kindlad negatiivsete mõjude puudumises.

Piiranguvööndis on edaspidi lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul lage- ja kujundusraie. Ühe lageraielangi pindala võib olla maksimaalselt 0,5 hektarit ja laius kuni 30 meetrit ning kavandatavat lageraielanki peab ümbritsema vähemalt 60 meetri raadiuses puistu kõrgusega vähemalt 15 meetrit.

Sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, samas on  valitseja nõusolekul lubatud metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse eesmärgile ja  kujundusraie. Viimase raames ning juhul kui see toetab lendorava kaitse-eesmärki, on võimalik väikses mahus (alla 20 tihumeetri) varuda ka küttepuid ning likvideerida tormimurdu ja -heidet või kahjustunud puitu.

Eestis elab lendorav praegu teada olevalt veel vaid Virumaa vanades metsades, kuigi ta on ajalooliselt asustanud Mandri-Eesti erinevaid alasid, sh on tema levik ulatunud Pärnu- ja Raplamaalegi.  Lendorava asurkonna säilimist mõjutavatest ohuteguritest on kriitilise tähtsusega elupaikade isoleeritus ja hävimine, sobilike pesapuude olemasolu ning asurkonda moodustavate loomade väike arv.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta