Mereäärne mets hakkas lõppema. Jäänud oli veel vast pool kilomeetrit, siis pidanuks meri paistma hakkama.

Üks talupoeg tuias maja lähedal ringi. Küsisin temalt, et kas olen Letiepale jõudnud?

Vastuseks oli sõbralik peanoogutus. Ise tuiasin ka ringi, justkui ei teadnuks, et kus pool meri on.

Kusagil ta pidi ju olema ja hüüdev merikotkas kinnitas seda omalt poolt. Kompassita matkajana uitasin ja uitasin kuni mereviirg end reetis.

Letipeale jõudmine 1991 aasta lehekuus oli minu jaoks esmakordne kui säärane. Et ma selle maanurga päästjaks saan ja igavesti end temaga seon, seda ma siis kohe kindlasti ei teadnud.

Lihtne rõõm sinavast merest tegi mind ära ja rohkemat mulle siis polnudki vaja, kuigi ma ise ei aimanud ega teadnud midagi.

Letipea, lehekuu, 1991.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta