Galapagose saarestik inimasustati püsivalt 19. sajandi alguses ning alates sellest on linnastumine ja saartele toodud kassid kohaliku loomastiku käekäiku mõjutanud mitmel saarel. Preagu leidub kasse vähemalt neljal saarel, kus nad on ohuks elurikkusele. Edukamad liigid on suutnud uue kiskjaga kohaneda, õppides neid vältima või nende eest õigeaegselt põgenema; mõnedel saartel on sealsetele asukatele abikäe ulatanud aga inimene ning saartelt kassid hävitanud.

Saarestiku looduslikud kiskjad on sealsed maod ja galápagose viu (Buteo galapagoensis). On teada, et kiskja saabumine uude keskkonda võib tingida saakloomade käitumise kiire muutumise, kuid üllatavalt vähe on teada, kuidas muutub saaklooma käitumine kiskja taas kadumisel. Kas isendid muutuvad aja jooksul taas julgemaks?

Võrreldes Galapagose erinevate saartel, mis olid kas kassidega, kassideta ning kassidest ja rottidest vabastatud, väike-maasirkude (Geospiza fuliginosa) põgenemiskäitumist, selgus, et kiskja kadudes on kohalikud asurkonnad kiskjate suhtes pelglikud ka veel kümneid põlvkondi hiljem. Kiskjapelglikkuse hindamiseks lähenes inimene maapinnal toituvale väike-maasirgule, kes oleks kassile suhteliselt kerge saak eriti juhul, kus linnud ei oska kassis ohtu näha, ning mõõtis linnu ja inimese vahemaa linnu pagemise hetkel.

Sõltumata linnu soost, vanusest, kellaajast ja lindude arvust olid kassivabadel saartel väike-maasirgud oluliselt julgemad, pagedes inimese eest 2–3 meetri kauguselt. Kassidega või kassidest vabastatud saartel lindude pagemiskaugus ei erinenud, kuigi saared puhastati kassidest kaheksa või 13 aasta eest. Seega võib põgenemiskäitumine püsida asurkonnas pikalt, kuigi näiliselt otsest vajadust selleks ei ole.

Ka linnastumisel oli selge mõju – asulates olid väike-maasirgud oluliselt julgemad kui maapiirkondades, mis lubab järeldada, et linnastumise ja kisklusriski mõju on vastassuunaline. Linnades oli väike-maasirkude põgenemise vahemaa samasugune kui saartel, kus ei ole kunagi kasse olnud.

Uuringust nähtuvad teadmised on olulised liikide kaitsmisel, näiteks nende taasasustamisel. Ei ole teada, miks kassidest vabastatud saartel pelglikum käitumine säilinud on. Võimalik, et käitumisel on geneetiline taust, kuid ei ole välistatud, et pelglikum käitumine on säilinud, sest ei ole ohutus keskkonnas isenditele kulukas. Siiski ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et suurem ettevaatlikkus annab eelise ka kohalike viude ja madude keskel elades.

Gotanda KM (2020). Human influences on antipredator behaviour in Darwin’s finches. Journal of Animal Ecology 89: 614– 622. https://doi.org/10.1111/1365-2656.13127

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Sarnased artiklid