9. mail valmistab Linnateatri Põrgulava taas publikuga kohtuma. Mängitakse Elmo Nüganeni uuslavastust "Meie, kangelased". Ruum avati aastal 1997 Adolf Šapiro lavastusega „Kolmekrossiooper“. Põrgulava eellooks oli lavastaja soov leida ebatraditsiooniline mänguruum, mis Bertolt Brechti näidendi maagiaga sobiks. Otsiti ja avastati Linnateatri majakompleksi peidetud võimalus.

Põrgulava sai tagasi etenduse andmiseks vajaliku infrastruktuuri, mis kevadel uue maja ootuses lammutati, ühtlasi tehti sanitaarremont ka publikuruumidele.

Prantslasest kirjaniku Jean-Luc Lagarce´i näidend "Meie, kangelased" toob armsale lavale seltskonna rändnäitlejaid. Seekord on lavastusmeeskonnas ka mitu külalist: näitlejatest Andrus Vaarik ja Peeter Jakobi ning kostüümikunstnikuna Reet Aus.

„Meie, kangelased“ lavakujundus ja kostüümid on loodud taaskasutust ja kokkuhoidu silmas pidades. Mööbel ja rekvisiidid on leitud Linnateatri varasematest lavastustest ja ladudest. Näitlejate kostüümid on veidi ümber kohandatud põnevad leiud teatri varasalvedest.

Kunstnikuna on meeskonnas Vladimir Anšon. Lavastuse muusikaline kujundus on Jaak Jürissonilt ja Riina Rooselt. Mängivad: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik (külalisena), Peeter Jakobi (külalisena).

Jean-Luc Lagarce (1957-1995), prantsuse näitleja, lavastaja ja (eelkõige) näitekirjanik, määratleb oma näidendi „Meie, kangelased” (1994) tegevuspaiga järgmiselt: „Tegevus toimub teatris, endises teatris, teatri kulisside taga või paigas, mis täidab selles linnas teatri funktsiooni, peosaalis, Suures Kõrtsis, Rändurite Kohvikus, lihtsalt mingis laoruumis, õues või õuenurgas. Tegevus toimub keset Euroopat.”

Näidendi motoks on Franz Kafka „Päeviku” 1910. aasta esimene lause: „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub.” Ja nappide ääremärkustega näidend (Lagarce vältis üksikasjalisi selgitusi, et mitte „betoneerida mõtet”, nagu ta ise on öelnud) algab lakoonilise remargiga: „Nad tulevad lavalt.” See on näidend teatrist ja teatritegemisest. Publik asjasse ei sekku, kõik toimub näitlejate vahel. Lagarce kirjutas selle näidendi oma teatritrupile „La Roulotte” (pr. k. „mustlaste, rändnäitlejate vanker”), mille ta koos sõpradega 20-aastaselt Besançonis oli asutanud ja millega ta jäi seotuks elu lõpuni, elades vaheldumisi nii Pariisis kui Besançonis. Kafkalt moto laenamine on ühtlasi vihje teksti mõistmiseks, avanemiseks ja veidi kummaliste tegelasnimede tõlgendamiseks. See on soovitus lugeda mitte üksnes „Päevikut”, vaid ka Kafka jutte ja novelle. Näidendit võib vaadelda kui Kafka peensusi tabava eluvaatluse edasiarendust. Kui suurepärast instseneeringut, mis loob oma iseseisva maailma.

Loe lisa:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta