Evolutsiooniliselt lähedaste liikide ristumisel tekkival hübriidil on mõlema liigi tunnused. Liikide ristumisel võivad tekkida ka uued liigid, kuid seda, millised linnuliigid on üldse võimelised ristuma, teame valdavalt laboriuuringutest. Nii ilu- kui ka teaduskirjandusest leiab väiteid, et hübridiseerumine on lindude seas tavaline ja väidetavalt – kuna sageli avalduvad hübridiseerumise tunnused ka välimuses – nähakse hübriide sageli. Kuid selleks, et saada aimu hübriidide rollist uute liikide tekkel, on vaja teada nende hulka looduses.

Vastuse leidmiseks kasutati aastatel 2010–2018 USA-s tehtud harrastusteadlaste linnuvaatlusi andmebaasist eBird. Vaatlusi oli kokku üle 334 miljoni, millest 212 875 juhul (0,064%) nähti hübriidi. See on märksa sagedasem, kui senine ainus teadaolev 50 aasta tagune muuseumieksemplaridele tuginev hinnang (0,00167%). Tegelik liikide ristumine on siiski harvem, sest nähtud kummaline lind meelitab kohale ka teisi linnuhuvilisi, kes võivad andmebaasi sisestada sama linnu.

Kõige sagedamini oli hübriide kurvitsaliste (0,369%) ja haneliste (0,279%) seas – võimalik, et vaatlejad märkavad sagedamini suurte lindude hübriide. Kõige rohkem vaatlusi hübriididest oli kajakate ja partide seas, näiteks kiltkajaka ja hele-kiltkajaka (Larus occidentalis × L. glaucescens) hübriidi nähti 80 391 korda, sinikael-pardi ja nõgipardi (Anas platyrhynchos × A. rubripes) hübriidi 32 386 korda. Kuigi ootuspäraselt oli andmestikus enim värvuliste vaatlusi, moodustasid nende hübriidid vaid 14% kõigist vaatlustest. Värvuliste seas oli hübriide 0,016%, kuid kui jätta kõrvale tihaslased (Paridae), jäi värvuliste hübriidide esinemise sageduseks 0,004%.

Pärast teadaolevate vangistusest põgenenud lindude vaatluste ning vaatluskoha ja vaatlusaja arvestamist – tagamaks, et ühe hübriidi vaatlus oleks andmetes vaid ühe korra – ning kümne kõige sagedamini kohatud hübriidi eemaldamist andmetest (pardi- ja kajakaliikide hübriidid moodustasid 82,8% kõigist hübriidide vaatlustest), jäi hübriidide esinemissageduseks 0,009%, mis lubab järeldada, et üldiselt on lindude seas hübridiseerumine suhteliselt harv.

Harrastusteaduse andmete kvaliteet võib olla kallutatud ka teisel viisil. Näiteks ei pruugi kogenematu vaatleja aru saada, et tegu on hübriidiga ja jätab vaatluse sisestamata. Andmebaasi sisestatud hübriidide vaatluste õigsuses võib siiski kindel olla, sest need saavad enamasti enne avalikuks saamist kinnituse eksperdilt. Samuti ei kajastu vaatlustes hübriidid, keda ei ole võimalik välitingimustes eristada, näiteks ameerika varese ja loodevarese (Corvus brachyrhynchos x C. caurinus) hübriid. Teadmiste ja hinnangute täpsustamiseks oleks seega vaja teada, kui palju on andmestikus üle- ning alahinnaguid.

Justyn NM, Callaghan CT, Hill GE (2020). Birds rarely hybridize: A citizen science approach to estimating rates of hybridization in the wild. Evolution 74: 1216–1223. https://doi.org/10.1111/evo.13943

Ottenburghs J, Slager DL (2020). How common is avian hybridization on an individual level? Evolution 74: 1228–1229. https://doi.org/10.1111/evo.13985

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Sarnased artiklid