Vahest juhtuvad ikka imelikud asjad, mis panevad mind imestama. See lugu juhtus eelmisel suvel. Istusin puukuuris ja tõmbasin hinge. Käsil oli puuhalgude ladumine ühest virnast teise, et teha ruumi õues ootavatele uutele puudele.

Jõin just Värska pudelist paar lonksu vett ja olin panemas seda põrandale, kui õues kärgatas kõu. See pauk tuli nii ootamatult, et ma kohe võpatasin.

Õnneks jäi mu veepudel püsti. Juba tükk aega oli pilvi üles ajanud, aga päris sadu veel näha polnud. Müristamise peale rõõmustasin, et tööd teha ei tulnud lageda taeva all.

Kui ka tuleb vihma, ei saa ma märjaks ja võin tegemisi kuiva nahaga edasi teha.

Siis lendas kuuri uksest kange vurinaga sisse pisike linnuke. Istus hetkeks raiumise pakule telefoni kõrvale, vaatas mind korra pea viltu ja kadus uuesti nelja tuule poole. Ma olen küll maal kasvanud, aga eriline linnutundja pole. See linnuke oli hästi pisike ja hallikaspruun. Nii ei oskagi ma öelda, kes ta oli. Jõudsin ainult mõelda, et varblane ta kohe kindlasti pole, sest selle linnu ma tunneksin une pealt küll ära.

Mäletan, et kui me olime Mamma alevisse elama toonud, siis ühel suvel lendas talle lind lausa peo peale. Mu tütar juhtus sel hetkel olema Mamma kõrval koos fotokaga ja tegi pildi kohe ära. See oligi üks suur vedamine.

Niisuguseid asju ei juhtu iga päev, et kõik nagu tellitult paika jookseks ja jääb ainult fotokat klõpsata. Sellest hetkest jäid mälestuseks paar hästi vahvat pilti.

Vahest juhtub ju, et lind ei karda üldse inimest ja tuleb hästi lähedale. Ma mäletan, et Mammal ikka juhtus selliseid asju mõnikord. Ta tukkus tihti õues pingi peal ja tema kõrval käis nii mõnigi lind puhkamas või niisama uudishimust vaatamas.

Kunagi sattusin ma ise Riias ühte parki, kus tuvid võtsid mind niisugusesse piiramisrõngasse, et polnud enam võimalik kuhugile poole astuda. Seal olid ju linnas elavad linnud, kes norisid mult toitu ja olid ilmselt inimestega harjunud. Aga antud juhul oli tegemist kas ehmunud või mõne noore linnuga.

Kas siis mina olen nüüd ka nii vana juba, et linnud enam mind ei karda või ehmatas see linnuke hoopis müristamise peale? Mine võta nüüd kinni, küsida pole enam kelleltki. See ongi üks suur mõtlemiskoht mulle.  

Niisugused mõtted tulid mulle pähe, kui nägin ootamatult kuuri lennanud lindu. Pilt aga on sellest linnust, kes aastate eest mu ema käe peal istumas käis.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta