Tänavu täitub 20 aastat ülemaailmse säästva arengu konverentsist Rio de Janeiros. Säästva arengu protsess on pakkunud võimalust tõstatada globaalseid küsimusi ja sõlmida kokkuleppeid ÜRO liikmesriikide vahel. Nii kaks aastakümmet tagasi kui tänagi on kõneluste peateemadeks kliima muutumine ja elustiku vähenemine.

Kahjuks pole täitunud Rio 1992. aastal toimunud konverentsi kumbki eesmärk: töötada välja ühtne ja kõikehõlmav säästva arengu definitsioon ning võtta otsustamisel arvesse ühtaegu inimeste vajadusi, keskkonna võimalusi ja majanduskasvu suurendamist.

Tänaseks on jõutud arusaamisele, et universaalset säästva arengu definitsiooni pole olemas. Selle tähendus ja sisu sõltuvad kontekstist ning kasutaja teadmistest ja väärtushinnangutest. Nii on vaja iga kord kokku leppida, mida on võimalik ja mõistlik saavutada ning rakendada inimeste heaolu suurendamiseks, arvestades seejuures looduskeskkonna võimalusi ja puhverdusvõimet.

Rio teisel konverentsil 2002. aastal kokku lepitud kaheksa aastatuhande eesmärki on jätkuvalt päevakohased. Toidu- ja veepuudus on küll vähenenud, kuid mitte piisavalt, et varustada üha kasvavat elanikkonda. Laste suremus ja emade tervis, naiste õigused ja viiruste levik on jätkuvalt rahvusvaheliste väljakutsete seas. Eraldi teemana on globaalsete probleemide rivis hariduse kättesaadavus ja kvaliteet. Peale teadmiste andmise on vaja arendada oskust neid igapäevastes tarbimisvalikutes kasutada.

Keskkonnateadlikkuse kolm astet

Keskkonnateadlikkuse arengus Euroopas eristatakse kolme etappi. Alates eelmise sajandi algusest kuni 1970ndateni tegeldi peamiselt looduse üksikobjektide ja maastike kaitsega, asutati esimesed kaitsealad. Loodusharidus tähendas seda, et inimestele tutvustati looma- ja taimeliike. Oluliseks peeti sealjuures, et loodusõpetus toimuks looduses.

Alates 1970. aastatest on järk-järgult muutunud oluliseks rohelise keskkonna ehk looduse kõrval ka nn pruun ehk tehiskeskkond, mis on inimeste loodud ja üha sagedamini ka meie peamine elukeskkond.

Müra, õhusaaste ja jäätmed muutusid probleemiks paljuski tänu inimeste soovile parandada oma elukeskkonda. Seda perioodi kuni 1990ndateni peetakse keskkonnahariduse ajajärguks.

Kui 1992. aastal võtsid ÜRO liikmesriigid Rios vastu säästva arengu deklaratsiooni, sai alguse kolmas ajajärk hariduse valdkonnas. Säästva arengu haridus tõi fookusesse jätkusuutliku arengu põhimõtted: ressursside sääst, inimmõju ja saaste vähendamine, aga ka võrdsuse ja võrdõiguslikkuse teema.

Loodusharidus Eestis

Eestis asutati esimene looduskaitseala Vaika saartel 1910. aastal. Aastatel 1952–2001 tegutsenud üleriigilist noorte naturalistide jaama (hiljem Noorte Loodusesõprade Maja) võib pidada oluliseks noorte loodushariduse andjaks väljaspool kooliruume. Kaks viimast keskkonnateadlikkuse arengu etappi on Eestis kulgenud käsikäes, säästva arengu hariduseni oleme alles teel.

Uudis on pärit Keskkonnahariduslehest.
Keskkonnaameti keskkonnharidulehe väljaandmiset toetab Euroopa Sotsiaalfond:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta