Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on üllitanud uue versiooni kaitsealade kategooriate määramise juhendist (Guidelines for Applying Protected Area Management Categories; ISBN 978-2-8317-1086-0). Erinevad kaitsealad moodustavad umbes 12% kogu maakera pindalast. Selle mitmekesisuse kirjeldamiseks on loodud kaitsealade kategooriate süsteem, et mõista ja võrrelda erinevate riikide ja kontinentide kaitsealasid. Juhendi esimene versioon ilmus 1994. aastal.
Esimene katse kaitsealade terminoloogia ühtlustamiseks ja kaitsealade kategoriseerimiseks tehti juba 1933. aastal ning seda nimestikku täiendati 1942. aastal. 1962. aastal koostas IUCNi Rahvusparkide ja Kaitsealade Komisjon (praegune Ülemaailmne Kaitsealade Komisjon) Ülemaailmse rahvusparkide ja sarnaste kaitsealade nimestiku, millest 1966. aastal ilmus teine versioon. Seejärel on IUCN avaldanud regulaarselt uuendatud nimestikke nime all ÜRO kaitsealade nimestik (UN List of Protected Areas).
Uus muudetud juhend sisaldab traditsiooniliselt kaitsealade kategooriate nimestikku, definitsiooni ja näiteid. Praegu on kategooriaid 6 ning need on otseses sõltuvuses kaitseala loodusliku seisundi tasemest.
Seejärel on väljaandes peatükk kaitsealade valitsemise kvaliteedist (kirjeldatud erinevaid valitsemistüüpe ja -viise), kaitseala kategooria määramise juhend ning kategooriate kasutamise võimalustest. Esmakordselt on siinjuures kaitseala kategooria määramisel selgitatud, kuidas võtta arvesse kaitsealade siseseid tsoone.
Kaks peatükki on pühendatud erisustele (metsakaitsealad, merekaitsealad, looduspühamud jt) ning rahvusvahelistele looduskaitsealgatustele (Ülemaailmne pärandkultuuri konventsioon, Loodusliku mitmekesisuse konventsioon).
Kokkuvõtteks võin öelda, et ilmunud on raamat mitte vaid maailma looduskaitselise mitmekesisuse paremaks mõistmiseks. Ka meie oma looduskaitsesüsteemi seotust maailmaga saab selle abil paremini tunnetada.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
