Karusloomade puurispidamise ja naha pärast tapmise suhtes olen mina küll ühesel arusaamisel.

Jah, - olid kord ajad inimteadvuse varajases arengustaadiumis, mil meie külmetavad kehad ei leidnud teisi lahendeid sooja saamiseks, kui ulukitelt võetud nahk. Ulukite küttimise käigus arenes meie mõistus ja karastus füüsis.

Kui meist said põllupidajad, siis hakkasime ka mõistma lina kasutamise võimalusi. Lambaaretusoskus tõi meile ümber pehmed villased rõivad ja siidiusside kasvatamisest saime enesele uhked sallid ja kleidid.

Nahka, mis sobiks soojade kasukate ja muude vajalike asjade (kottide-kohvrite-raamatute) jaoks, saime ka neilt loomadelt, milliseid ise sõime.

Karusloomade masskasvatus tuli täitma küll üksnes meie janu ilu ja uhkuse järele. Ja staatuse ja raha järele. Tegelikult saanuksime ja saame praegugi teisiti end katta ja ehtidagi.

Olukorras, kus inimkond pea iga päev loob mõne uue imematerjali, mis hoiab sooja ja istub ka rõivaina hästi seljas, ei ole meil vaja teha valikut ja määratleda end tapjatena. Liiatigi, - meie õlul laul lausa kohustus välja mõelda, mis saab neist materjalidest, mida me suurima mõnuga iga päev tarvitama, kuid millega pole pärast enam miskit peale hakata. Plastikust ma räägin.

Me peame kuningale uued rõivad välja mõtlema ja need peavad olema tehtud prügist. Muidu me puhtaks ei saa. Ei hingelt ega kehalt, - mitte kummaltki ei saa.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta