Mida teha kõrvitsa marineerimisel kasutatud nelgi- ja vürtsiteradega? Aga ülejäänud marinaadiga?

Ära visatakse, eks ole? Nii väikesed asjad ju!

Taaskasutus? Mis taaskasutus? Halloo, taaskasutus on planeedi päästmiseks, et suured asjad meie planeeti prügimägedega ei kataks! Mis see pisike vürtsitera või marinaaditilk maailmale teeb? Hea küll, kui nüüd järgi mõelda, siis vürtsiterad on bioprügi. Panen bioprügisse mitte olmejäätmetesse. Ehk viitsin isegi aianurka kompostikasti tassida. Kui samas liinis edasi mõelda, siis marinaaditilga võib ju samuti kompostihunnikusse mitte kraanikaussi valada. Vähendab prügiveo ja veepuhastusjaama koormust. Ja hing ongi rahul!?!

Autori märkus: Ma pole tegelikult nii kindel, et mõne teooria järgi vürtsiterad või äädikamarinaad kompostikastis paksu pahandust ei tekita. Teooriaid on igasuguseid. Minu isiklik teooria on, et nii pisikeses koguses vaevalt probleeme tekib.

Aga mis mina oma kõrvitsamarineerimise ülejääkidega tegin? Alustuseks korjasin nelgiterad-vürtsiterad-kaneelikoore tühja konservipurki plaaniga need olmejäätmetesse viia. Kuhu siis veel? Mõnusas marinaadilõhnapilves hõljudes meenus kunagi ühel unustatud mõisate päeval ühes mõisakoolis meisterdatud nukukujuline ürte-maitseteri täis lõhnakotike... Otsisin pärast kõrvitsamarinaadist läbikäimist ikka veel mõnusalt lõhnavad terakesed konservipurgist uuesti välja ja panin purgikaanele kuivama.

Järgmiseks mõtlesin, et kui marinaadi üle jääb, kas see siis kõlbab veel nt jupikese peedihoidise tegemiseks. Et kas saaks mõnusa kerge kõrvitsamaitsevarjundiga peedisalati või on mõne toitumisteooria järgi korduvalt kasutatud marinaadi taaskasutus üks väga vale asi? Ei tea!

Vahepeal selgus, et marinaadi jääb pigem puudu kui üle. Mis seal ikka, said viimastes purkides kõrvitsatükid lusikaga julmalt kokku litsutud, nii et marinaadi nende vahele vähem mahtus. Lõpuks tulin omadega üsna täpselt välja, nii et ainult tassikesetäis marinaadi üle jäi. Otse kraanikaussi ei raatsinud valada, valasin tassi, aga ilmselgelt oli seda liiga vähe peedikeetmise ettevõtmiseks. Sinna kapiservale see tass seisma jäigi, koguni kaheks päevaks.

Järgmisel päeval korjasin purgikaane peal krõbedaks kuivanud nelgi-vürtsi-kaneelikoore kokku ja keerasin riideribasse. Riideriba sidusin tualetis toru külge, enne vaatasin, et ei oleks kuum toru. Selline toasoe toru oli, mitte see jääkülm, mis 'higistab'. Ja ruum on piisavalt väike, et potil istudes nina lõhnava pusa ligi sirutada ja mõnuga jõululõhna nuusutada. Milleks õhuvärskendajad?

Ja taaskasutuse teine tase on, et kui ükskord peale jõule või järgmise kõrvitsamarineerimise ajaks või millal iganes leian, et see pusa enam piisavalt ei lõhna, siis ei pea ma ikkagi neid väärt terakesi olme- ega bioprügisse saatma.

Teate, mida enam-mitte-lõhnavate terakestega teha saab? Ma beebide loovustoas õppisin. Kunsti saab teha! Õnnitluskaarte näiteks.

Kõrvitsamarinaaditilk seisis unustatuna kapinurgal ja aeg-ajalt vaatasin, et peaks teise ikka ära valama, aga ei raatsinud. Miskit rakendust talle ka ei leidnud. Ja kuna mul polnud mingit ideed tema kunagisest rakendamisest, ei kippunud teda ka sahvrisse külma panema, et vähe paremini säiliks. Õige mul vaja teda kevadel sahvrinurgast leida või nt hämaras sahvris sorimise käigus ümber ajada.

Täna tegin tavapärast iganädalast peedisuppi. Sel sügisel on minu isiklikud talvevarud kujunenud sellised, et sahvris on kilode kaupa peeti ja kartulit, mõnevõrra sibulat ja porgandit, aga mitte kapsast, ei värsket ega ka haput. Seega on selle sügise supiks kujunenud raguusupp sibula, speltaterade, porgandi, peedi ja mõnikord kartuliga. Hiljemalt teise soojendamise ajaks on peet oma värvi nii kaotanud ja lapsed peavad seda kartuliks. Siiani pole kippunud sellele supile äädikat lisama, kuigi siit-sealt on kõrvu jäänud, et peedisupile lisatud äädikas aitab peedi värvi säilitada. Ja suppi ennast ka! Aga see lugu ei ole supikeetmiskunstist ja ma ausõna ei vastuta, et minu supiretsept miskitpidi pädev või tervislik on.

Ühesõnaga, lähtudes eeltoodust, tuli mul täna mõte nukralt kapinurgal kössitav kõrvitsamarinaaditassike supipotti tühjendada. Oleks ma kaks päeva tagasi teadnud, et mul selline mõte tuleb, oleks olnud mõistlik teda niikaua jahedamas säilitada. Maitsmisel ei olnud lisatud äädikatilka supis tundagi. Tõenäoliselt oli kogus ka liiga väike, et peedi värvi säilimisele mõjuda. Või selleks, et mingit olulist kahju tekitada.

Veel kord, see lugu ei ole toitumisest. Ega taaskasutuse abil planeedi päästmisest. See lugu on oskusest ja võimalusest märgata enda ümber pisitillukesi võimalusi teha miskit teisiti, võib-olla pisut ka hoiakute muutumisest. Rohujuure tasandil...

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta