Seekordne jutt tuleb hoolimisest ja naabrivalvest. Meie alev on sügis - talviti tõeliselt unine koht. Võid sellele mitu tiiru peale teha ja hea on, kui paar inimest juhtub vastu tulema. Muidu tänaval ei näe kedagi liikumas. Tullakse, kas bussi- või rongi ajaks kohale, kui vaja on ja poes käiakse ka. Muidu on alev nagu välja surnud. 

Sellega seoses tuleb meie esimene lugu kass Otust. Ta tuli perre peale venna surma, kui sai ema kolitud alevisse, venna majja.

Kuna kass oli venna ja vennanaise juures õppinud vabakäigu loomaks, ei suutnud me teda enam kunagi tubaseks õpetada. Otu tuli, millal tahtis ja läks, kui süda kutsus.

Muidugi ei unustanud ta vahepeal enda kõhtu täis söömast. Kus ta siis oma käikude ajal viibis, teadis ta vist ainult ise. Ema hoolitses kassi eest, kuidas suutis. Loom võttis tema omaks üpris ruttu. Kui meie tütre perega maal käisime, ei häbenenud Otu meidki. Isegi tütre poeg sai kassilt pai ja laps oli sellest hellusest väga liigutatud. Mudilane rääkis õhinaga oma emale, et mitu korda kass päeva jooksul oli teda silitanud.

Meil linnas ei olnud tol ajal ühtegi looma, seepärast ei julgenud laps ise kassi tülitada. Ta ootas ainult seda hetke, millal Otu ise otsustas teda hellitama tulla.

Poiss oli iga sellise meelituse üle väga õnnelik. Kui meid seal parajasti polnud, majandasid maal kass ja meie Mamma omapead. Vanur ootas tooliga akna juures kassi. Ja kui siis Otu silmapiirile ilmus, koputas ta aknale iga kord. Nii ta õpetas kassile selgeks, et on aeg koju tulla.

Tavaliselt kassid ei õpi kuigi kiiresti, aga Otu sai asja selgeks küll. Muidugi, ma ei tea kaua ema teda sedasi treenis. Üks kord oli kassil asi selge ja ema ka rahul omadega. Istus siis Mamma jälle oma tooliga akna juures ja ootas kassi. Kõuts oli juba mitu päeva lennus olnud ja vanainimene muretses ta pärast.

Läbi oli mõeldud kõik kurjad koerad ja halvad inimesed, kes oleks võinud Otule liiga teha. Pika ootamise peale nägi ema naabri aias jalutamas meie kõutsi. Suurest heameelest, et tema lemmik on ikka elus ja terve, põrutas ta ringi vaatamata kohe akna pihta. Kass võpatas selle peale ja silkas suure jooksuga koju. Ema läks Otut tuppa laskma.

Tegi maja ukse lahti ja õues olid peale kassi veel kaks alevi mammit. Need küsisid kohe, et kas sinuga on kõik korras  ja kas sa vajad abi. Ema ei saanud esialgu millestki aru.

Mis abi ja miks tema olukorra kohta küsitakse. Mammid seletasid siis talle, et ta oli ise just aknale koputanud, kui nad sealt möödusid. Seepärast arvasid nad, et meie Mammal on äkki abi vaja. Naistel oli omavahel seletamist ja rääkimist pikemalt. Lõpuks naerdi loo peale ja lahkuti kergendatult.

Kui ma siis järgmine kord maale jõudsin, kurtis Mamma, et ta ei julgegi enam kassi vanaviisi kutsuda. Äkki jälle keegi mõtleb, et ta abi tahab. Käskisin tal enne ikka ringi vaadata ja alles siis koputama hakata. Ütlesin ka seda, et vaata kui hea, et keegi hoolib ja muretseb. Aga kui tõesti oleksid vajanud abistamist ja inimesed kõnniksid tuimade nägudega mööda, mis siis saaks...

Ole parem rahul sellega, et sinust hooliti ja vaatama tuldi. Olin ise ka õnnelik, et inimesed suvatsesid üldse küsima tulla. Järelikult on ikka veel hoolivust inimestes. Koduvalve töötab ja üksik vanainimene on kaitstud ja valvatud.

Teine lugu on ka meie Mammaga seotud. Kui ta alevisse kolis, oli ta veel nii kõbus, et käisime temaga koos isegi poes.

Minu emal oli selline eeslükatav käimise käru. Tol ajal ei olnud veel meie tänavad musta asfaltkattega. Sügisel esines tänaval ikka veelompe ja lahtiseid kruusakive. Poes sai ema ise vaadata, mida seal pakutakse ja mida ta nädalaks valmis tahab söögiks osta. Valisime kauba ära.

Maksime selle eest ja hakkasime koju tulema. Ema oli rahul, et sai näha rohkem inimesi, kui tavaliselt. Tulime siis vaikselt, rääkisime omavahel ja järsku nägime, et ema õde, Alma, ootab meid väravas. Mamma sattus ähmi täis, arvas, et teine pidi nüüd kaua ootama püstijalu. Käsutas mu kiiresti koju, võtit viima Almale.

Ütlesin, et seisku paigal, ma annan võtme ära ja tulen kohe tagasi. Mõeldud, tehtud. Andsin võtme üle ja pöördusin tagasi minema. Nägin, kuidas ema vajus käru kõrvale maha.

Tormasin küll joostes tagasi, aga ma ei olnud ainuke, kes mammat päästma tuli. Kõrvaltmaja perenaine ja üks jalgrattur, kes juhtusid seda nägema, tulid ka appi. Tõstsime mamma püsti ja aitasime teda kõik koos koju. Kärul jäi enne pidur peale panemata ja see sõitis lihtsalt Mammal alt ära.

Vanakese jalad olid poes käigust väsinud ja ei jõudnud nii kiiresti kärule järgi. Ehmatus oli suurem, kui midagi muud. Kodus sai talle palderjani tilku ehmatuse vastu antud.

Õnnelik kukkumine oli, katki polnud kuskilt ja luud-kondid jäid ka terveks. Mul oli aga hea meel selle üle, et inimesed ikkagi appi tulid.

Muidu on meil nii vaikne alev ja ei näe kedagi. Tarvitses vaid midagi juhtuda, oli abi kohe võtta. Ei jäetud vanakest tänavale vedelema. Nagu naabrivalve kohe.

Sellised olid siis lood hoolivusest. Inimestes on ikka seda headust veel säilinud. Hoolitakse ja hoolitsetakse, kui vaja.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta