See  juhtus 2020. aasta detsembris, kui ma jätsin hüvasti oma kalli Mammaga. Arvasin, et ei suuda sellel teemal kunagi kirjutada, aga aeg on andnud rahu mu hinge. See ei tundugi enam nii raske. Imelik, et ka sellisel ajal juhtub isemoodi asju minuga. Kui kiirabi oli kinnitanud Mamma surma, olin ma kõvasti segaduses ja ei teadnud, kuidas edasi käituda või mida teha.

Olin endale kogu aeg teadvustanud seda, et ükski inimene, olgu see või kõige kallim, ei jää siia ilma igaveseks. Aga kui see aeg lõpuks kätte jõudis ja Mamma lahkus mu juurest, oli järsku nii tühi ning õõnes tunne.

Küsisin kiirabiarstilt nõu, et mida ma nüüd edasi pean tegema. Ega ju ei oskagi midagi kohe alguses peale hakata. Suur segadus oli hinges. Liikusin ise nagu automaatrežiimil, tunded puudusid.

See tubli tohter vaatas mulle otsa ja taipas vist, millises seisundis ma olen. Pani siis kõik paberi peale kirja punktide kaupa, mis teha oli vaja. Ega ta esimest korda näinud surija sugulasi, kes ei oska enam kuskilt otsast tegevusega pihta hakata. Sain sellest suurt abi ja olin talle tänulik.

Selline nõustamine ei ole ju tohtrite teema, aga inimlik oli see kindlasti. Kui kiirabi oli ära sõitnud, istusin tükk aega enne, kui suutsin jälle end liigutama hakata.  Panin Mammale need riided  kilekotti, millega ta ise tahtis oma viimasele teekonnale minna.  

Pidin siis helistama veel matusebüroosse. Sain valla lehest telefoninumbri. Kell oli juba hiline. Ilmselt olin oma kõnega inimese üles äratanud, aga vaatamata sellele, käituti minuga väga viisakalt. Avaldati kaastunnet ja lubati auto lahkunule järgi saata.

Ütlesin oma aadressi ja telefoninumbri ning jäin ootama. Kell hakkas öösel juba kahele lähenema, kui viimaks mulle helistati. Meesterahvas teisel pool telefoni otsas teatas, et ta jõudis kohale ja on värava taga. Imestasin veel, et kuidas ta nii vaikselt kohale sõitis ja ma auto mürinat ei kuulnud. Mingi sisetunne käskis õue vaatama minna.

Viskasin mantli selga ja läksingi õue igaks juhuks. Väravas küll mingit autot ei paistnud. Õnneks ei olnud ma seda kõnet katkestanud ja kui väravast olin välja tänavale jõudnud, nägin ma seda masinat lõpuks.

See seisis vale maja ees, teisel pool ristmikku. Ütlesin kohe seda ka telefoni. Meesterahvas vaidles mulle vastu, et tema GPS näitab sinna majja minu aadressi, kuid sõitis siis ikkagi minu juurde. Nad tulid koos kanderaamiga  ja palusid mul oodata teises toas, kuni nad lahkunuga toimetavad.

Need noormehed said hästi kiirelt valmis ja küsisid igaks juhuks ka Mamma andmeid. Andsin ka koti riietega neile kaasa ja nad lahkusid. Jäin nüüd lõpuks üksi majja. Läksin Mamma tuppa, et teen voodi korda, aga need kenad noormehed olid juba kõik korda seadnud.

See tundus nii armas liigutus nendest. Nüüd oli mul aega mõelda kõigi nende asjade peale, mis tuli järgmine päev teha.  Tundus kummaline, et võõrad inimesed olid minuga nii viisakad ja abivalmis.

Mõtted viisid jälle mind selle eksituse juurde. Lausa kohutav oleks olnud, kui  laibaauto mehed oleksid keset ööd hakanud valele uksele koputama. Aetakse kella kahe ajal inimene voodist üles ja teatatakse, et tuldi surnu järgi.

Mõni nõrgema närvikavaga kodanik oleks end selle jutu peale haigeks ehmatanud. Tegin siis arvuti uudishimust lahti ja vaatasin järgi Google mapsist. See näitaski minu aadressi sinna majja, kus auto oli enne seisma jäänud. Mõtlesin, et selle vea peaks nii ruttu, kui võimalik ära parandama.

Otsustasin sellega homme tegeleda, kui kõik muud kiiremad toimetused on tehtud.  Muidu ei tea, mis veel võib juhtuda või kes jälle valesti sõidab. Kuna kell oli juba hirmus hiline, siis tuli ka mul magama minna. Homseks jäi veel palju tegemisi.

Pidin vähemalt natukegi puhkama. Arvasin millegipärast, et ma ei saa magada peale selliseid läbielamisi. Ometi uinusin ma aga üpris kähku ja uni oli kosutav. Ilmselt mängis oma rolli ka pingelangus.

Selline oli lugu, kuidas ma oma ema kodust ära saatsin viimast korda.

Jah, tavaliselt sellel teemal suurt ei räägita. Aga kui poleks olnud seda GPS-i eksitust, siis poleks ka mina sellest kunagi kirjutanud.

Siin ka üleskutse kõigile. Kontrollige, kas Google maps näitab teie aadressi ikka õigesti. Selliseid segadusi ei soovita kellelgi läbi elada. Meil sõidavad ju GPS-i järgi kõik teenistused, alates päästjatest kuni kulleriteni. Seepärast ongi kasulik oma kodu asukoht andmetest üle kontrollida.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Sarnased artiklid