Lugu, millest ma siin pajatada tahan, juhtus palju aastaid tagasi. Selles ei ole midagi naljakat. Elasin siis oma elukaaslasega Mustamäel ja temast mul juttu tulebki.

Töötasin siis raudteel ja käisin vahetustega tööl. Ükskord töölt tulles nägin, et mu elukaaslane pidas koos sõbraga meie pool pidu. Nagu meestel ikka, algas see kõik mõne õllega. Siis oli juba ka kangemat kraami vaja. Ma ei tea, kui palju nad kahekesi olid manustanud, aga joomased olid nad mõlemad tublisti. Praalida ja lärmata oli mõttetu.

Otsustasin vaikselt köögis kõhu täis süüa. Hoidsin omaette. Olin üpris väsinud ja jalad valutasid all. Mul oli üks väike pudel viinaga jalgade määrimiseks kapinurgas. Tahtsin seda võtta, aga ka see oli minema kõndinud ja teada küll kuhu.

Mehed lällasid toas. Läksin siis oma pudeli kohta aru pärima. Mulle vastati, et homme toome sulle uue sosku. Nendel tulnud lihtsalt puudu. Pidasin siis pausi ja lugesin mõttes kümneni, et mitte meeste peale karjuma hakata. Ja see pisike pudel aitas nüüd kindlasti neid. Mul poleks ju kahju olnud, aga see oli mõeldud jalgadele rohuks.

Siis aga tekkis mul üks riukalik mõte ja ma tegin selle kohe teoks. Ütlesin üpris rahuliku häälega, et eks pärast paistab kumb teist vedru varem välja viskab. Mul oli see ju jalgade määrimiseks, mitte joomiseks mõeldud. Panin sinna sisse ussimürgi salvi, et ikka jalgadele aitaks. Kes teil nüüd seda käskis ära juua?

Toas tekkis järsku kummaline vaikus ja ma kuulsin, kuidas mehed hingasid kiiremini kui muidu. Üks vajus diivanile pikali ja teine lösutas abitult tugitoolis. Läksin ära kööki. Las nad siis põevad. Toast ei kostnud enam ühtegi sõna.

Umbes viieteistkümne minuti pärast hõigati mind. Kiirustasin vaatama. Mehed olid täpselt samas asendis ja nõudsid, et ma neile kiirabi kutsuks. Keeldusin ja käskisin neil endil seda teha, kui soovivad. Ütlesin, et ega see nagunii ei aita enam. Lasin neil veel veidike aega põdeda.

Lõpuks hakkas mul endal meestest kahju. Nad olid kangest surmahirmust juba peaaegu kaineks saanud. Teatasin neile, et seekord oli mul pudelis ainult puhas viin. See oli jalgade määrimiseks, mitte aga joomiseks ja vabalt oleks seal võinud olla midagi sees.

Tänage õnne, et veel elate. Olgu see viimane kord, millal mu jalgade määrimise rohu kallale lähete. Mina ei käskinud teil seda juua ja vägisi ka keegi seda teile sisse ei valanud. Kui ise jõite, siis ise ka vastutate. Mu elukaaslase sõber tegi seepeale kähku minekut ja lahkus meilt ukse paukudes.

Kui ma õhtul magama heitsin, öeldi mulle, et mul on julmad naljad. Jah, olidki. Pidin ju meestele mingi õppetunni andma. Pood oli meil ainult kolm maja edasi. Kas tõesti ei saanud siis endale sealt joodavat juurde tuua, kui puudu tuli? Mina leian siiani, et mul ei ole millegi ees punastada.

Mismoodi muidu ma oleks purjus meestele selgeks teinud, et rohuks mõeldud viina ei jooda, sest seal võib vabalt midagi sees olla? Kes oleks siis vastutanud, kui nendega olekski midagi juhtunud? Süüdi ei taha ju keegi olla, ka mina mitte. Ma lihtsalt pidin tookord julmade naljadega mängima. Muidu ei oleks see ju mõjunud.

Ka mina ise sain sel päeval õppetunni. Edaspidi kirjutasin suurelt ja punaselt alati pudelile, et see on jalgade määrimise rohi lisandiga, kui olin midagi pudelisse viinale lisanud. Varem ma lihtsalt polnud sellise asja peale mõelnud.

Niisugune oli siis mu lugu julmadest naljadest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta