Palmse mees Mati Piirsalu tegi kord suvel kalja. Nalja ta sealjuures ei teinud. Nalja ei saanudki, aga ühe nalja oskas ta ikkagi siia ilma sünnitada.

Giid Mareku kutsus ta kalja proovima. Ma läksingi ning jõin ära terve kannutäie Mati kalja. Täiskarsklane nagu ma olin juba siis, ei leidnud enam nii hõlpsasti tagasiteed ööbimispaika. Tee kujunes pikemaks kui tavaliselt, kuigi minna oli sadakond loetud meetrit.

Palmse nali purjus giid Marekust sai kohe kõigi omaks. Ja tuigerdav Marek, kes kui loodud turistidele vaatamisväärsuseks, jõudis koju voodisse alles hilisel õhtutunnil.

Lugu oli minu karskuse lugu täis, seda mis kaua aega oli kestnud selleks ajaks ja mille lõpetas kannutäis kalja. Peale pikka õhtut sai minust jälle karsklane ja kord pika aja jooksul võid ka end sõbramehe kaljast purju juua ja siis pärast naerda koos teistega.

Õpetlik lugu sai hommikuks otsa ja jäi nüüdseks ärarääkimiseks. Kali ja nali on ajast - aega käsikäes käinud. Seekord siis ajas kannutäis naerma paljusid, kelle seas olin ka mina ise. 

Palmse, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks