Selle loo rääkis mulle üks hea tuttav ja andis loa kirjutamiseks tingimusel, et ma tema, ta õe ning venna nimesid ei mainiks. Seepärast on mul kõik nimed muudetud. Lugu ise juhtus ühes Kesk-Eesti väikeses maakülas. Pere, kellest juttu tuleb, elas külast väljas, metsa taga. Koht oli imeilus ja vaikne. Vanemad käisid kolhoosis tööl, lapsed olid kodus ja toimetasid seal nagu kuuekümnendate lõpus see maal ikka oli. Lapsi oli kokku neli, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Kõik olid juba kooliealised.

Käes oli suvevaheaeg ja just selline aeg, et aias ja põllul oli kõik maha saanud ja heinatöö polnud veel alanud. See on maalastele vaba aeg. Poisid olid saanud suveks karjase kohad kolhoosi lehmakarja juurde, kuid seegi töö polnud alanud veel. Tüdrukud jäid siiski veel suveks koju. Nii vähemalt oli plaanitud.

Aga poiste omavaheline läbisaamine jättis soovida. Vanem vend Tiit oli küll rahuliku loomuga, aga noorem vend Mart nokkis ja noris teda alailma. Polnud seegi mingi ime, kui nad karvupidi kokku läksid ja nende kaklust pidi isa käima lahutamas. Pärast kõnniti üksteisest mühinal mööda siniste silmadega või kriimuste nägudega. Tüdrukud Tiiu ja Malle hoidsid end tavaliselt kakluste ajal poistest hästi kaugele, et mitte juhuslikult viga saada. Vanemad olid suisa mures, kuidas nad julgevad poisse koos karja saata. Löövad viimaks üksteist seal metsas veel maha ka.

Nii elasid meie jutu kangelased seni ja oleks ka edasi elanud samas vaimus, kui poleks olnud üht järjekordset tüli poiste vahel. Juba hommikul söögilauas nokkis Mart Tiidu kallal tühja-tähja pärast. Vanem poiss kannatas rahulikult kõik ära. Noorem jätkas aga omasoodu, arvates, et talle on see lubatud.

Lõunaks oli asi juba nii kaugele läinud, et tüdrukud ei julgenud enam oma toast väljagi tulla. Vennad muudkui kraaklesid. Karta oli tõsisema tüli puhkemist. Tiit oli ka juba päris närvis ning õhetas näost. Tegelikult oli õdedel temast kahju. Nad teadsid, kuidas Tiit neid solvanguid üle elas ja kuidas ta ennast tagasi hoidis.

Mart ladus sauna juures puid virna ja Tiit värvis hoovi piirdetara. Koos ei tehtud kunagi tööd, muidu oleks jälle riid majas olnud. Kui Tiit oma värvimisega Mardi vaatevälja ilmus, suskas see kohe mõne solvangu. Tüdrukud olid istunud küll toas vaikselt, aga ühel hetkel oli vaja kempsus ka käia. Kuna õues oli juba pikemat aega vaikus olnud, otsustas Tiiu kergendamas ära käia. See majake asus sauna nurga taga. Tüdruk oli tuppa naasmas, kui Mart oma järjekordse solvangu teele lasi. Vastuseks kõlas pauk.

Tiidu kannatus oli otsa saanud ja ta oli võtnud endaga kaasa isa õhupüssi, millest ta nüüd Marti tulistas. Õnnetuseks sai pihta hoopis Tiiu. Kuul oli tabanud tema kintsu. Tüdruk röökis nutta valust ja ehmatusest. Mart seisis kui soolasammas ja oli sõnatu. Sellist asjade käiku ta küll ei oodanud. Tiit oli püssi maha visanud ja jooksis juba õele appi. Koos Mardiga tassiti veritsev tüdruk tuppa. Lapsed olid paanikas.

Köögi kapis ei olnud mingeid rohtusid. Nad teadsid, et haavale pannakse piiritust või vesinikku. Kumbagi ravimit polnud aga kodus. Lõpuks leiti ema öökapist pudel sipelgapiiritust. Ema määris sellega valutavaid jalgu. Mis sellest, et sipelgapiiritus, aga ikkagi piiritus ju. Sealt kallati siis Tiiu haava peale. Sedasi polnud tüdruk kunagi varem kisanud. Sipelgapiiritus oli nii valus, et ta pidi otsad andma. Veri pühiti ära ja pintsettidega võeti kintsust see tinaplönnist kuul välja. Õnn oli, et see polnud sügavale läinud ja oli jäänud pidama vaid naha alla. Veel üks sorts haavale sipelgapiiritust ja siis seoti Tiiu jalg kinni.

Malle pere pesamunana käskis poistel ära leppida. Et vaadaku nad nüüd ise, mis nende tüli kaasa tõi. Oleksite nii oma õe ära tapnud. Poisid ei oodanud neid sõnu pisikese Malle suust. Pisipiiga oli ka see, kes tõi õuest isa püssi ära ja pani selle tagasi õigesse kohta. Veel käskis pisike õde oma suurtel vendadel ise emale-isale ära rääkida, mis oli juhtunud, vältimaks pärastisi ütlemisi, kes kaebas.

Vahejuhtum vapustas tervet pere. Ema pani poisid karistuseks köögitoimkonda kartuleid koorima ja süüa valmistama ning nõusid pesema kohe terveks nädalaks. Isal tuli poistega tõsine meeste jutt maha pidada ja kõige lõpuks müüs isa oma lindude hirmutamiseks ostetud õhupüssi kähku sõbrale maha.

Tiiu jalg paranes ilusasti ära, kui mitte arvestada väikesest armi, mis jäigi kintsu peale seda tüli meenutama. Poistele mõjus vahejuhtum aga kõige rohkem. Kas neist nüüd kõige suuremad sõbrad just said, aga sellised tülid olid sealt majast kadunud. Vähemalt said vennad sellest päevast alates omavahel talutavalt läbi. Eks seegi oli hea märk. Karjas käidi koos ja muid toimetusi said nad ka nüüd koos teha ilma tülitsemata. Aastate pärast naeris pere juba ise selle seiga üle. Niisugune oli siis lugu sellest kõike muutvast suurest paugust.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Sarnased artiklid