Nääride nimetuse taga peitub kaks alamsaksakeelset sõna "ni jar", mis kokku tähendavad uut aastat. Mitmuslik lõpp lisandus alles ajal, mil "jõulud" ei tohtinud ütelda, puht analoogia põhjal. Sinnamaani ei tuntud nääre ega nääri, vaid ainuüksi nääripäeva. Vanadesse tartukeelsetesse kalendritesse on see trükitud kui "Wastse ajastaiga pääw", s.t. uue aasta päev ehk 1. jaanuar.

Eesti rahvakombestikus on nääripäev hästi tuntud ja peetud. Jõulud on pööripäeva-pühad, mis märgivad aastaringi järjekordset käänakut, sedakorda taas valguse ja päikese võimu kasvamise poole. Nääripäev jõulutsükli ühe komponendina teeb sedasama, aga iseseisvalt midagi veel - nimelt märgib ühe aasta lõppu ja teise algust. Niisiis, mitte käänakut igavesti korduval ringil, millel pole lõppu ega algust, vaid uue lõigu algust lõpmatult pikal ja sirgel rajal. Siin põimuvad kaks erinevat arusaama asjast: ühe järgi käib ta ringiratast, teise järgi läheb sirgelt. Meie rahvakultuuri kontekstis, eriti mis puutub aasta kui ajaühiku tajumisse, on esimene kujutelm teisest vanem. Võib oletada, et nääripäeva populaarsus on kasvanud eriti viimase poole tuhande aasta jooksul ja vana- aasta õhtu kombestik kui tervik on seega jõuluõhtu omast hilisem.

See avaldub näiteks ennustamises: vana-aasta ennustamisedki tegelevad üksikisikuga palju rohkem kui jõuluõhtused. Üksiku inimese saatus ja õnn on see, mis meile praegu kõige enam korda läheb. Sajandite sügavusse minnes näeme aga teistsugust maailmapilti: selle keskmes ei asu mitte indiviid, vaid kollektiiv, Eesti oludes talupere. Nii on nääriöine individuaalne õnnevalamine ses suhtes päris ilmekas. Üldse võib öelda, et ennustamine omab nääriöö suuremat kaalu kui jõuluööl.

Aastavahetuse tähtsustamine on hiline nähtus ka üle- euroopaliselt. Kuigi keskajalgi loeti aastaid, ei peetud aastanumbrit eriti oluliseks ja alguspäevigi oli osalt suvaline. Kaua aega arvati aastat esimesest jõulupühast, 17. sajani lõpul sai ses suhtes ametliku, s.t. kirikliku tunnustuse 1 jaanuar. See on ka Kristuse ümberlõikamise püha, mis aastavahetusena võitis siiski vist hoopis paganliku Rooma jaanuarikalendrite suure tähtsuse järelmõjul. Läti Henrik alustab 13. sajandil aastat aga hoopis 25. märtsiga, Maarja kuulutamise päevaga. Nüüdseks on 1. jaanuar praktilises elus võitnud ülemaailmselt.

1. jaanuaril on ikka tavatsetud paugutada. Varem võeti uus aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale igasuguseid deemonlikke jõude. 20. sajandil valmistati ise tossupomme ja bengaali tulesid, mida praegu saab kergesti poest osta; hakati laskma rakette ja korraldama ametlikke ilutulestikke.

Kasutatud materjalid

Sarnased artiklid