Lugu, millest ma seekord kirjutada tahan, juhtus kohe pärast sõda. Minu vanemad olid just sunnitud Saare talust välja kolima, sest nende maad koos kogu külaga läksid sõjaväe polügooni alla. Uut elamist nii kähku polnud kerge saada.

Esialgu leiti ulualune Rägaverest, Nilgu talust. Selle koha peremees oli paadunud poissmees ja lubas mu vanemad oma tahatuppa elama üksnes suurest venelaste hirmust. Kuskilt oli ta kõrvu tulnud jutt, et üksi talus elavatele inimestele pannakse vene pered majja. Kitsas oli küll, aga ikkagi parem, kui mitte midagi.

Ema hakkas metskonnas tööle, isa oli oma tervise tõttu kodune. Nii toas istudes oli tal rohkesti vaba aega ja tulid ka igasugused ideed pähe. Mõnikord olid need väga pöörased ja mõnikord isegi teostatavad. Mu isal oli hea fantaasia ja arenenud kunstimeel. Ta oli lahtiste kätega ja meisterdada oskas igat sorti asju. Ema on mulle rääkinud neid tema ideid ja tegemisi.

Meil oli kodus tolle aja üks parimaid käsiraamatuid. Nimi oli sel "Pioneerijuhi käsiraamat". See pidi olema tol ajal alles ilmunud. Kust ja kuidas see meile sattus, ma ei tea. Ka mina olen seda raamatut lugenud. See oli ikka käsiraamat selle sõna otseses mõttes. Mida kõike seal tegema ei õpetatud. Kas mu isa veidrates ideedes ka see raamat süüdi oli, ma ei tea, aga kahtlustada võib küll.

Niisiis oli mu isa endale pähe võtnud, et ehitab hästi suure tuulelohe. See pidi välja nägema nagu lennuk. Alguses varjas ta oma tegemisi ema eest, sest kartis, et tema üle hakkatakse naerma. Isa kogus lohe jaoks vaja minevat kraami rehe alla. Seal teised ei käinud suurt ja seal ei jäänud ta ka teistele ette. Joonistas lennukeid ja tegi kavandeid. Kõige rohkem oli olnud kahekordsete tiibadega lennuki pilte.

Siis hakkas emale asi juba imelikuna tunduma. Pidi ju säärase lennukite maanial mingi tähendus olema. Ta usutles oma meest seni, kuni see kõik välja rääkis. Edasi polnud enam salatseda vaja. Emale oli see lohe tegemine küll veidrana tundunud. Ega isa suurt majapidamises aidata ei saanud oma tervise pärast. Las siis meisterdab ja mässab oma lohe kallal. Lähebki tal aeg kiiremini. Ema tundis oma meest ja teadis, et nii lihtsalt ta alustatud asju pooleli ei jäta.

Isa ehitas oma lennulit terve talve. Kleepis ja toksis reheall. Asi edenes üpris hästi esimese eksemlaari kohta. Aprillis olid tööd juba nii kaugel, et sai mõne soojema ilmaga selle juba õue värvimiseks tuua. Maipühadeks sai lennuk päris valmis. Oli teine uhke, kahekordsete tiibadega nagu päris lennuk kohe. Jäi veel oodata head ja tugevat tuult, et oma kätetööd proovida.

Terve maikuu algus oli aga ilusate ilmadega olnud. Tuult ei paistnud kuskilt poolt. Isa oli kärsituks muutunud juba. Alles võidupüha hommikul oli esimene korralik ja kõva tuul puhunud. Muidugi läks isa kohe oma lohet proovima. Sai lennuki õhku ja see tõusis rõõmsalt kõrgustesse. Lõpuks oli isa tundnud, et ei suuda oma haigete jalgadega lohele järgi joosta. Kartuses, et jääb nii oma tööst ja vaevast ilma, sidus ta nööriotsa esimese puu külge kinni. Oli olnud ikka uhke vaadata, kuidas see lohe seal õhus siis ringe tegi. Peaaegu nagu päris.

Samal ajal oli külas tekkinud paras paanika. Silmapiirile oli ilmunud mingi imeliku kujuga lennuk ja tegi metsa kohal veidraid trajektoore. Inimesed, kes olid äsja sõja üle elanud, kohkusid ära. Jälle lennukid! Mine sa tea neid kapitaliste, lendavad siin ringi. Viimaks hakkavad veel pommitama ka. Kamandati naised-lapsed keldrisse varjule. Mõni julgem hüppas aga ratta selga ja kimas kolhoosi kontorisse küsima, et mis nüüd toimub.

Kontoris istusid kõik tähtsad ninad koos partorgiga villisesse ja kihutati ise seda ilmaimet vaatama. Rahvale tuli ju vastust anda. Jõudes Nilgu talu nurgani, saadi aru, et tegu oli lohega. Küsiti, et kes tegi. Partorg oli isa korralikult läbi sõimanud paanika tekitamise eest. Lohe tiriti alla ja konfiskeeriti kui asitõend. Partorgile olid viisnurgad lennuki tiibadel väga meeldinud. Siis sõideti jälle kontrisse tagasi.

Isa oli pettunud ja masenduses. Nii palju siis oligi seda rõõmu tööst ja vaevast. Õhtul sai ta ka oma naiselt pragada veel. See oli talle ütelnud, et isa peab õnne tänama. Sellise nalja eest oleksid võinud sind ennast Siberisse sõidutada. Leidsid ka päeva, millal oma lennukit lennutada. Jah, kangest lohe lennutamise tuhinas, ei tulnud tal päeva tähtsus emam meeldegi. Ohutu lohe oli järsku nii ohtlikuks muutunud. Õnneks ei tuletanud keegi enam seda lennukit meelde ja asi ilmselt unustati. Mine nüüd ja võta kinni, kas päästsid isa viisnurgad lennuki tiibadel või miski muu.

Igatahes otsustas mu esivanem sääraseid asju enam mitte teha ja pühendus nüüd külarahva kellade remontimisele. Nii ei jäänud tal ka enam vaba aega pööraste ideede jaoks. Oma õpetuse oli ta juba saanud. Eks kellade parandamine ole ju ka meisterdamine. See toob vähemalt perele mingi kopikagi sisse. Ikkagi kasulik tegevus.

Lõpp hea, kõik hea. Niisugune oli siis seekordne lugu tuulelohest või lennukist.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta