Viimasel ajal on tulnud pidevalt uudiseid, et Vilniuse lennujaama tööd on seganud salakaubitsejad oma õhupallidega. Veetakse niiviisi Valgevenest massiliselt sigarette riiki sisse. Need salakaubitsejad on ikka andekad küll, et sellise idee peale üldse tulla. Või on see hoopis nimme nii tehtud, et segada Leedu riigi lennuliiklust. 

Oli ka aeg, mil prooviti häirida Leedu riigi igapäevaelu ebaseadusliku ja massilise migrantide piiriületusega. Nüüd siis on õhupallid mängus.

Aga õhupallidega tuleb mul ka üks seiklus Vilniuses meelde. Olime perega seal järjekordsel reisil. Aasta oli siis 2019 ja juunikuu viimased päevad..

Noored otsisid oma geopeitust taga ja orienteerusime võõras linnas ikka GPS-i järgi. Siis ei olnud eksimise võimalust. Olime jõudnud juba ringi peaaegu kogu linnale peale teha ja lähenesime kesklinnale.

Veel paar kvartalit ja jõgi ületada ning oligi vanalinn. Aga enne seda tuli meil mööduda mingist tarastatud hoonete grupist. Väimees luges oma GPS-i pealt välja, et see majade grupp on Vilniuse vangla. Lukiškese vangla (Lukiškiu kalejimas) on praegusajal piletiga külastatav turismiobjekt. Sel päeval oli peagi tulemas vangla ametlik sulgemisüritus.

Suur vapustus ootas meid aga siis, kui jõudsime kõrge aia nurga tagant välja. Üle vangla hoonete hõljus meie poole suures koguses kuumaõhupalle. Minu fantaasia hakkas kohe tööle. Vangla, õhupallid, mis sealt tõusevad. No, mida sa ikka oskad siis mõelda selle kõige peale. Ütlesin teistele ka, et nüüd küll jookseb terve Vilniuse vangla tühjaks. Noored naersid ainult. Mida meie seal oleks teha saanudki?

Läksime hanereas edasi oma teed. Asi ei olnud veel lõppenud.

Õhtul linnas sattusime ühte plakatit nägema, kuhu olid õhupallid joonistatud. Kogu kiri oli aga Leedu keeles. Sõnast festival saime siiski aru.

Kuupäeva järgi oletasime, et toimus ikka seaduslik õhupallide lennutamise festival ja mingit massilist põgenemist vanglast tegelikult polnudki. Aga naerda sai küll sellise kokkusattumuse peale.

Oli ju koomiline küll, kui näed õhupalle just teiselt poolt vanglat taevasse tõusvat. Asi jäi meelde ja veab veel praegugi mul suu kõrvuni muigele.

Meil oli alati reiside peal selline hea klapp. Aasisime üksteise kallal. Nii oli ka kergem vantsida mööda linna ja ei tundnud nii suurt väsimust. See väike aasimine viis ilmselt mõtted mujale.

Niisugused mälestused tulid mul meelde, kui kuulsin praegust uudist Vilniuse õhupallidest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta