Vahest on nii, et satud mõnele huvitavale pealkirjale Delfis. Proovid seda siis avada, aga ei saa. Nii jääb lugu lugemata ja see va pealkiri hakkab sind kummitama ning sinu peas edasi elama oma elu. Nii juhtus ka minul. Lugesin Delfist pealkirja, et lätlased on riiakad. Ma enam ei mäleta, kas sõna riiakad oli suure või väikese algustähega. Mida seal artiklis kirjutati, ma ka ei tea, sest lugeda ma ju seda ei saanud, sest see ei avanenud mulle.

Pealkiri muudkui kiusas mind ja nii meenusid kohe need ebameeldivad seigad, mille tunnistajaks olin ise Riias. Pole varem seostanud neid kahte sõna nagu lätlased ja riiakus.

Aga oma kogemuste põhjal ei ole mul muud teha, kui selle väitega nõustuda, et lätlased on riiakad. Eelmise kevade Riia reisist mäletan, kuidas trammis sõitev naine torises selle üle, kui tema ees istuv kodanik köhis. Ega ma läti keelt ei mõista, aga saad ju aru küll, millal teises keeles väljendatakse rahulolematust. Ja kui selline torin järgneb iga kord kaasreisija köhatusele, siis mõistad seda ainult üheselt. Inimesele ei meeldi teise reisija köhimine.

Sellel reisil juhtusin nägema poes lugu, kus vanapaar saialeti ees arutas oma vahel midagi läti keeles. Mina aru ei saanud ja ei pööranud neile rohkem tähelepanu. Ilmselt minu kõrval seisev vanem vene proua sai aru, millest käis jutt ja ütles neile vene keeles, et need saiad on tõesti kohupiimaga.

Rohkem ei jõudnud ta midagi öelda, sest meesterahvas läks ka kohe vene keele peale ja valas selle proua üle väga ropu ja räige sõimuga, süüdistades teda sekkumises nende omavahelisse juttu. Proua ehmus selle peale nii, et suutis ainult õhku ahmida. Ma ei saanud enam edasi pealt vaadata seda.

Tundsin, et pean nüüd ise ka sõna võtma. Ütlesin tollele mehele, et häbi tal olgu ja mis paha see naine tegi. Ta tahtis ainult teid aidata, aga teie sõimate kohe. Tekkis vaikus ja mees läks näost punaseks. Mõtlesin, et nüüd on rahu majas ja keerasin selja, et oma teed minna. Kuulsin veel, kuidas ka mind saadeti sinna kolme tähega kohta vene keeles. Säh sulle siis ontlikku pensionäri! Vene keele kõige rikkamad ja uhkemad pärlid on kenasti selgeks saadud oma pika elu jooksul.

Veel on meeles üks aastatetagune seik. Mu tütar oli siis veel pisike. Käisin omapead Riias. Läksin Lastemaailma aega parajaks tegema. See ju lapsevanemate lemmik koht. Mäletan, et oli talvine aeg ja läks vara pimedaks. Kui poodi läksin, oli veel kenasti valge, välja tulles oli juba pimedus ja kõik tundus hoopis teistmoodi.

Tol ajal ei olnud veel GPS-e ega mobiile. Turistid orienteerusid ikka ja ainult linnakaardi järgi. Aga mul polnud sedagi. Teadsin, et saan rongijaama trammiga. Pimedas ei taibanud aga enam kummale poole peab sõitma. Läksin siis poodi tagasi ja küsisin esimeselt müüjalt, mis suunas trammile istuda, kui ma pean vaksalisse sõitma. Ta näitas käega.

Tänasin ja sõitsingi näidatud suunas. Siis ühel hetkel jäi tramm seisma ja öeldi kahes keeles, et lõpp-peatus Surnuaed. Olin ehmunud. Kas tõesti mind saadeti nimme vales suunas? Usu siis veel inimesi! Tore vene keelt kõnelev trammijuht soovitas teise trammi peale minna, mis kohe väljub.

Oi, küll ma olin õnnelik, kui läbi trammi akna lõpuks Riia rongijaama kellatorn paistma hakkas. Sain vaksalisse nii napilt. Suutsin oma asjad pakihoiust veel kätte saada ja tormasin joostes läbi tunnelite rongile. Jõudsin vaevu enne väljumist suvalisse vagunisse hüpata.

Oma kohale läksin ma juba läbi rongi, kui see sõitis. Hommikul pidin ju tööl olema. Mõtlesin, et see oli nüüd küll vedamine. Niisugused asjad tulevad meelde, kui hakkan mõtlema nendele sõnadele nagu lätlased on riiakad. Millegipärast need ei unune. Mis mul muud üle jääb, kui kogemused on sellised. Aga eks igal rahvusel ole omad “mustad lambad”. Ju on mulle siis ette sattunud need kõige mustemad. Siiski tahaks uskuda, et enamik lätlasi on väga toredad ja tublid inimesed.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta