Värskest kasetriibiku leviku täpsustamise uuringust selgus, et kaitsealust närilist leidub meie looduses oodatust rohkem, leiukohtade kaardistamiseks on oodatud info tema märkamisest.

„Tavaliselt tehakse pisiimetajate seiret augustist oktoobrini, mil nende arvukus ja tabamise edukus on kõige kõrgem, ent tõenäosus kasetriibikut sel ajal kinni püüda on vastupidiselt väga madal, kuna tema on liikuvaim maikuus pärast pikast talveunest ärkamist. Viimasel kahel aastal keskendutigi kasetriibiku otsingutele kevadel ja tulemused olid rõõmustavad – üle-eelmisel kevadel tabati 17 ja möödunud kevadel 15 isendit,” selgitas Katrin Kaldma, Keskkonnaameti liigikaitse büroo liigikaitse peaspetsialist.

Kolmandasse kaitsekategooriasse kuuluv kasetriibik on Eesti ainus hüpiklaste sugukonda kuuluv pisike näriline, kes erineb meie juttselg-hiirest oma väiksemate kehamõõtmete ja eriti pika saba poolest – kui juttselg-hiire saba on ¾ kehapikkusest, siis kasetriibiku saba on lausa 120% tema kehast.

Kasetriibikut õnnestub looma varjulise eluviisi tõttu näha siiski vähestel, nimelt eelistab triibik kõrge ja tiheda rohuga elupaikasid, vanu kände ja pehkinud puutüvesid, kust on teda keerulisem märgata. Kasetriibiku seireks valiti välja 57 tema elupaigaks sobilikku kohta, millest 20 puhul õnnestus looma ka leida. Lisaks laekus infot kasetriibiku esinemise kohta juhuslikult, kui Kasispeal püüdis üks kass üle-eelmisel suvel neli ja eelmisel suvel ühe kasetriibiku.

„Kasetriibiku arvukuse ja leviku pikemaajaliste muutuste tuvastamiseks tuleks teha uuringuid regulaarselt, küll aga võib olemasolevate andmete põhjal hinnata kasetriibiku Eesti asurkonna seisundit stabiilselt soodsaks ja väita, et triibikut leidub ühtlaselt kogu Mandri-Eesti ulatuses,“ lausus Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhataja ja uuringu autor Uudo Timm.

Kasetriibiku leiukohtade kaardistamiseks kutsume ka sel kevadel sisestama vaatlusi loodusvaatluste andmebaasi. Kogutud info põhjal saab parema ettekujutuse kasetriibiku elupaikadest ja vajadusel on võimalik toetada liigi edasist käekäiku Eestis.

Eestis registreeriti kasetriibiku esinemine esmakordselt juba 1858. aastal Tartu lähedal, kuid järgmine registreeritud kohtumine toimus alles 1948. aastal. Edasised kasetriibiku leiud on olnud üksikud ja väga juhuslikud.

Kasetriibiku leviku uuringu korraldas Eesti Looduseuurijate Selts Keskkonnaameti tellimusel.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta