Arvult seitsmeteistkümnes kevad oli ehk elu eredaimat märtsipäikest täis. See, mille saatel kevadet nautisin kodustel maastikel ja mis mind juba jürikuu lõpuks näost šokolaadikarva oli värvinud.
- Marek Vahula lood
- 8. aprill 2024
Otse loomulikult pidin ma ka koolimaja vahet käima ja seda ma tegin veel terve lehekuu oma pruuni näolapiga. Kevade saladused silmadest olid kõigi ära arvata ja mõistatada. Et mis nad siis tegelikult
siis ka on minu hinges.
Lõpuks arvati hoopis, et olen märtsivaheajal käinud lõunamaal, kusagil kaugel. Ja nii ei jäänudki mul muud üle kui kevade suur saladus välja lobiseda. Et see on kodukandi väljadelt ja metsadest leitud ning sealne päike on minu suurim sõber olnud ning näkku jumet toonud ja loonud. Saladusi täis on pea iga laps. Nii ka mina kord oma päiksesaladusega.
Kadrina, 1989
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
