“Alguses ei saanud midagi aru, järgmisel päeval ka veel mitte, aga siis muutus toit mõruks, leib oli sapi maitsega,” kirjeldas Rene Raasuke, kuidas seedermänniseemned ta suu mõruks tegid. 

Õlisisaldusega hiilgavaid seedermänniseemneid on Raasuke söönud oma elus peotäite kaupa, kuid varem need ta maitsemeelt muutnud ei ole. Mõni nädal enne enda juhtumist kuulis ta seemnete suud mõruks tegevast omadusest, kuid ei uskunud seda. “Mõtlesin, et see on mingi jama,” muigas ta.

Siis aga sõi ta ise seedermänniseemneid ühel päeval salati sees ja järgmisel puhtalt umbes peotäie ning teisel päeval pärast seda tekkis temalgi suhu mõru maitse. “Ma ei saanud üldse aru, millest see tuleb, aga siis meenus seemnejutt,” rääkis ta. Üsna pea, proovides süüa erinevaid toiduaineid, sai noormees aru, et mõrult ei maitse siiski õnneks kogu toit, vaid peamiselt leib ja sai ning magusad toiduained-joogid. 

Kurtmised algasid mõne aasta eest 

Raasuke uuris asja Internetist ning leidis, et temasuguseid “ohvreid” on üle maailma sadu. Kurtmised seedermänniseemnete tekitatud mõru maitse osas algasid umbes aasta tagasi. “Asja on uuritud, aga mingit seost või põhjust ei ole leitud või tahetud leida. Keegi ei oska arvata, milles asi on,” võttis Raasuke kokku Internetist loetu. Selgus, et mõru maitse ei teki kõigil ja mitte kõikidest seemnetest.

“Arutleti, et mõru maitse põhjuseks on halb sort, halb partii või mingi töötlus, kuigi seemnetest midagi ei leitud. Analüüse tehes ei leitud raskemetalle ega mürgiseid aineid, nii et ei midagi otseselt tervisele kahjulikku,” rääkis Raasuke loetust. Mõru maitse kestis Internetis kurtjatel kuni kaks nädalat.

Noormehel endal oli suu mõru nädal aega. Hommikul ärgates maitset polnud, kuid midagi sööma asudes tekkis see mõne sekundiga ning püsis ka mõnda aega pärast sööki. “Ma ise arvan, et see mõru maitse on seotud tärklise lagundamisega suus ja kestis selle aja,” arvas ta. Nii hirmus kogemus see siiski polnud, et noormees enam kunagi seedermänniseemneid süüa ei julge, vaid katsetab veel. “See oleks sama hea, kui mitte süüa enam kunagi kurki, sest said ükskord ühe mõru kurgi,” leiab ta. Tema usub, et tegu oli vanaks läinud seemnete või kehva sordiga, mitte kahjulike või mürgiste ainetega.

Mis siis ikkagi mõru maitset põhjustab, pole Raasukese sõnul ilmselt piisavalt oluline teema sügavamalt uurimiseks. Noormees leiab, et täpsemate põhjuste väljaselgitamiseks tuleks inimesi põhjalikumalt analüüsida, kuid see võib tunduda pisiasjana näiva mure korral liiga kulukas. Et inimesi saaks uurida, peaks nad arsti juurde minema, kuid paljud seda siiski teha ei viitsi, nagu Raasuke isegi.  

Kaebused vaid Hiina seemnete osas 

Et seedermänniseemned võivad muuta maitsemeelt, hoiatab oma kodulehel ka Veterinaar- ja Toiduamet. Selle mahepõllumajanduse ja mitteloomse toidu büroo peaspetsialist Tiiu Rand ütles, et amet on seedermänni seemnete tulemusel suhu tekkinud mõru maitse osas esitatud tarbijate kaebustega puutunud kokku viimastel aastatel. “2009. aastal jõudis meieni umbes 5-6 kaebust,” ütles ta.

Mõru maitse tekib Ranna sõnul teisel kuni viiendal päeval pärast männiseemnete söömist ning kaob hiljem. Kaebused on alati seotud vaid Hiina päritolu seemnetega. Maitsemeele muutus ei sõltu tarbitavast kogusest. Kaebused ei ole partiipõhised ega sõltu ostukohast. Maitsemeele muutus on tekkinud ka tarbijal, kes on varem probleemideta männiseemneid söönud. “Paraku ei ole ükski kaebaja meile teadaolevalt pöördunud arsti poole kontrolli, kuigi oleme seda soovitanud,” ütles Rand.

Kaebuse aluseks olevale partiile on tehtud erinevaid analüüse, kuid tulemused on olnud normi piires. Sama väidavad Ranna sõnul teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Euroopa Komisjoni põllumajanduslike saasteainete töögrupi töökoosolekul selle aasta jaanuari keskel arutleti päevakorras männiseemnete söömisest tingitud maitsemeele muutuse üle. “Töökoosolekul resümeeriti, et senised uuringud ei ole andnud tõendeid saasteainete või keemiliste jääkide kohta. Ka bakterioloogilised analüüsid on olnud tavalised. Hetkel ei ole ühtegi hüpoteesi, mis võiks selgitada sellise mõru maitse tekkimist,” ütles Rand.

Ka mõningate seedermänniseemnete pakendilt leiab hoiatuse, et toode võib esile kutsuda hilisemat mõrkjat järelmaitset. Ida-Tallinna keskhaigla turundusjuht Svea Talving ütles, et arstidele edastamiseks pole tegemist piisavalt meditsiinilise küsimusega ning soovitas pöörduda toitumisspetsialistide poole.  

Ohtlikud ained, allergia või rääsumine?  

Wikipedia andmetel kirjeldati seedermänniseemnete tekitatud mõru maitset esimest korda teaduslikus väljaandes 2001. aastal. On teoretiseeritud, et seedermännid imavad endasse mingeid aineid ja need  kanduvad edasi seemnetesse või on seemneid endid töödeldud enne pakendamist mõne ainega. On ka pakutud, et seemned on riknenud ja rääsunud. Samuti on arvatud, et mõru maitse tekib allergia tõttu.

TTÜ  Toiduainete Instituudi juhataja Raivo Vokk kommenteeris hiljuti sama teemat Õhtulehele ning ütles samuti, et otsest põhjust pole uuringutega tekkivale mõrule maitsele leitud, kuid hüpoteetiliselt võib tänavuaastaste andmete põhjal olla põhjuseks oksüdeerunud linoleenhape. “Linoolhappe oksüdeerimisel tekib trans-trans-2,4-dekadienaal, mis omakorda teatud tingimustel oksüdeerub 4,5-epoksü-trans-2-detsenaaliks, millel on tugev metalne maitse. Sarnane muundumine toimub ka toiduõlis sisalduva linoolhappega fritüüris kuumutamise käigus,” selgitas Vokk Õhtulehele.

Tema sõnul on linoolhape ja linoleenhape toiduga saadaval kujul väga vajalikud ja ainevahetus organismis käib oma normaalset rada pidi. “Kui aga enne söömist neid aineid liigselt kuumutada või õhu kätte seisma jätta, siis juhtuvad pahad asjad. Hapendumine!” hoiatas toitumisteadlane.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta