Rääkiv metsavaht tõi kevadet. Ta jutustas kõigest sellest, mis seni oli rääkimata ja mis minule veel kuulamata. Ja kui kuulamise isu mul otsa ei saanud, siis ei tahtnud ka see pika keelega mees ikka veel lõpetada.

Kord lehekuus läksin kuulama lehekuist juttu. Kui metsavaht rääkis algul pea uskumatu loo lehekuisest lumest, mis sirelitele oli sadanud siis tundsin, et olen jälle õige hoovi peal, metsavahi õues.

Kevadist lund polnud mina veel oma neljateistkümnes kevades kogenud. Metsavaht oma paljudes aga ühe korra küll. See jutt meie ühe ühise õhtu ka lõpetas. Tagasiteel kodu poole peatusin lehekuises hämaras ja vaid puuduvad lumehelbed kõnelesid, et ma kõike kuulnud vaid olin.

Sellest ajast saati otsin taga kevadist lund ja niikaua kuni seda taevast alla ei saja, ei leia ma lehekuist und. 

Neeruti, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks