Põllumajanduse laialdane industrialiseerimine algas peale Teist maailmasõda. See protsess on põhjustanud märkimisväärseid muutusi meid ümbritsevas keskkonnas.

Keskkond on muutunud tehislikumaks. Lisaks kunstlikult deformeerunud maastikupildile häirib inimtegevus looduslikku tasakaalu. Seda illustreerivad kuivendatud märgalad, maapinna pahupidi pööramine ja hilisem tasandamine, hiiglaslikud niisutussüsteemid soojades maades, aina külluslikum ohtlikke kemikaale sisaldavate väetiste ja kahjuritõrje preparaatide kasutamine.

Looduslikku tasakaalu mõjutavad ka uute tõugude aretamine, mis kutsub elusorganismides esile ebamääraseid deformatsioonide ja geneetiliselt muundatud organismide levik. Looduslikul valikul kujunenud liigid surevad välja.

Seeläbi leiab aset algupäraste sortimentide süsteemne hävimine. Looduslikku keskkonda laostavate tegevuste tõttu kaovad tasahilju loomade elupaigad ja taimede kasvukohad. Teisisõnu väheneb bioloogiline mitmekesisus. Vähe sellest, põhjaveevarudesse, mullastikku ja vooluvetesse, levib reostus, selle tulemusel elusorganismid mürgistuvad, kaasaarvatud toitumisahela tipus olev inimene.

Peale külma sõja lõppu ning Nõukogude Liidu lagunemist globaalne transiit kasvas plahvatuslikult võimaldades tohutul hulgal toidu, eriti odava loomasööda liikumist üle maailma. Sellele aitas kaasa kogu maailma hõlmav mereteede võrgustik. Samal ajal leidis aset farmitöödest elatuvate talunike sunnitud koondumine ühtsesse globaalsesse konkurentsivõrgustikku.

Globaliseerumise pahupool on olukord, kus tuhandeid kilomeetreid läbinud tooted on odavamad kui koha peal toodetud. Seda põhjustavad esiteks tööjõukulud - mujalt sisseveetud kauba tootmiseks on kasutatud odavamat tööjõudu. Teiseks riiklikud subsiidiumid - töötlemis- ning transpordikulud on finantseeritud teatud ulatuses eksportmaa toetuste näol.

Importtoodete hinna määravad eeskätt kauba vahendajad, kes on peamised kasu saajad. Importtooted kujutavad endast sageli päritolumaa turujääke, millest tarvis rohkem-või vähem tulusalt vabaneda. Nõudluse ja pakkumise vahekord sellise toidu hinna kujunemisel on teisejärguline.

Põhimõtteliselt saab toimida sarnane vedude süsteem ka ühe riigi piirides. Osades piirkondades toimub tootmispindade ülekoormamine, teisal jällegi eluolu väljasuretamine. Tulemuseks on piirkonna ressursside vähene kasutamine ja seeläbi sõltuvuse sattumine teistest regioonidest. Väljasuretamine toimub nii majanduslikus, kui kultuurilises, hariduslikus kui geneetilises mõistes ja sellega kaasneb ääremaastumine. Töökohad kaovad ja inimesed rändavad välja.

Tavalselt lahkutakse suurlinnadesse, mille kaubanduskeskustes jätkub alati erinevaid turujääke. Konkurents viib kaupade hinnad alla ja see loob ideaalsed tingimused tarbijaühiskonna õitsenguks, mille tunnuseks on ületarbimine.

Kaugveomajandus mõjub inimeste heaolule negatiivselt. Tihtipeale valitsevad kurnavad tingimused põllumajanduslikus tootmises ja kaugveo transpordil. Lisanduvad kahjulikud mõjud neile, kes elavad transiiditeedel. Terviseriskidega tuleb arvestada lõpptarbijail, kes on sunnitud sööma aina riknenumat või rohkem säilitusaineid sisaldavat toitu.

Tootmispiirkonnad kaugenevad tarbijaskonnast. Kaasaegne toit on reeglina valmistatud kemikaalide abil, et säilida pikkade distantside läbimisel.

"Kõik, millest turg on huvitatud, on hind.

Maitse ei ole üldjuhul kaalumist väärt aspekt.“

Hannes Schulz, kodulindude tõuaretaja

Kaasajal vajame me jätkusuutlikke, paindlikke ja efektiivseid süsteeme.

Parim rakendus on viie-sammu strateegiat, mis kätkeb endas lahendust inimkonna toiduga varustamise vajadusele kui põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemidele.

Nendeks 5 sammuks on järgmised tegevused:

  • põllumajandusliku ökoloogilise jalajälje suurenemise peatamine,

  • senisest efektiivsem ressurssidega ümberkäimine,

  • hektaripõhise toodangu suurendamine ohtlike kemikaalide vabalt piirkondades, kus põldu haritakse võimalikust madalamal tasemel ehk siis peaasjalikult arengumaades,

  • nihe toitumises, loomsete produktide tarbimise vähendamise suunas,

  • toiduraiskamise vähendamine.

Kõikide eesmärkide saavutamisega on vaja tegutseda üheaegselt ja kooskõlastatult. Ühekülgne lähenemine pole piisav probleemide likvideerimiseks.

Oluline on esitada õiglane hinnang hetkeolukorrale. Seda on silmas peetud toiduteemaliste dokumentaalfilmide loomisel. Näiteks film „Meie toidame maailma“ räägib toidust üleilmastumise kontekstis - kalameestest, talunikest, kaugsõidu veoautojuhtidest ja neile vastanduvatest võimukatest korporatsioonijuhtidest, kauba- ja rahavoogudest – puudusest külluse keskel.

Tuvastamaks toidutööstuse olemust on austria filmilooja Erwin Wagenhofer toonud meieni antud sektori tagamaad mitme Euroopa riigi ja Brasiilia näitel. Filmi vaadates selgub, kuidas mitmes maailma piirkonnas valitsev näljahäda on meiega seotud.

Soovitan lugejail end taoliste dokumentaalfilmidega jätkuvalt kursis hoida ja miks mitte neid võimaluse korral ise luua. Ärge laske end heidutada massimeediakanalitest, mille jaoks on elulised küsimused nagu tänane teema liiga suur hüpe.

Massimeedia hoiab oma profilli algklasside tasemel, tingituna vajadusest teenindada suurkorporatsioonide huve ja globaalseid agendasid, mida need infomüra tekitajad iseendilegi teadvustada ei pruugi.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kaubandus- ja Arengukonverents (inglise keeles United Nations Conference on Trade and Development, UNCTAD) avaldas sellekuises raportis, et ainus viis maailma rahvastikku on ära toita on regioonidepõhine mahepõllumajandus, mille käigus luuakse tugevad kohaliku toidu süsteemid.

Sealjuures peetakse vajalikuks üleminekut monokultuursetelt istandustelt iseseisvale väikese mahulisele tootmisele ja permakultuuri viljelemisele.

Paraku ei räägita sellest meie ajakirjanduses, sest odava tooraine ekspordi tagamine Eestist ja muudest arengumaadest ning suurkorporatsioonidele odava tööjõu pakkumine on tähtsam.

Igaüks peab teadvustama oma rolli õilsa eesmärgi täitmisel, kuid tähtis on enesele teadvustada, mida me õieti tahame.

Sarnased artiklid