Folgile ja üksinda?! See hüüatus tuli kibekähku üle mu sõbrannade huulte, kes üllatusest pärani silmadega igaks juhuks seda veel kord üle kordasid. Teatasin neile rahulikult, et jah, ma lähen elus esimest korda folgile ja jah, ma lähen üksinda, kirjutama meie-tundest.

Tundsin, et mulle oli vaja üht meie-tunde süsti. Välismaal elades tuleb sagedamini mõelda selle üle, kes sa oled ja miks sa oled. Võib-olla ka selle pärast, et lõputult pead seletama, mida sa teed ja kust sa pärit oled. Eestis olles tuleb vastata omakorda küsimustele, et miks siis välismaa ja mis seal on parem kui Eestis. Kuuldes, et elan Kreekas, vaadatakse kuidagi sellise kaastundliku pilguga. Aga see selleks.

Läksin otsima ja leidma, mis see meie-tunne siis ikkagi minu jaoks on ja mida selle tekkimiseks on vaja.

Retsept meie-tundeks

Meie tunnet tekitavad hingele armsad inimesed ja hetked, asjad ning lõhnad. Eriti hea on pärnaõite lõhn. Täna hommikul lugesin erinevatest blogidest folgikilde ja minus tekkis kohati äratundmisrõõm, et jah, ma tundsin ka nii, et jaa, need olid ka minu mõtted. Kommentaare lugedes tekkis sees isegi väike trots nende arvamuste vastu, mis minu omadega ei ühtinud. Näpud sügelesid kohe ruttu oma arvamust avaldama, aga siis tuli mulle meelde, et igal inimesel on õigus oma mõtetele.

Meie-tundeks on vaja meid, inimesi, kellega koos on hea, seda tunnet tekitavad ikkagi kogetud asjad. Meie tunne saab tekkida ükskõik kus, inimestega, kellega on mingi ühisosa.

Viljandi pärimusmuusika festivali tunnuslauseks oli: seest tuleb üks tants! Mis on ühist tantsul ja meie-tunde tekkimisel ja kas on võimalik mõista teisi rahvaid paremini läbi nende tantsude ja muusika? Minu vastus on: JAH!

Iga piirkond on isemoodi ja seega on ka selle paiga tantsudel oma olemus. Hea kui keegi räägib ja selgitab, miks on asjad nii, nagu nad on. See teadmine tuleb endast läbi lasta.

Käisin seto tantsu õpitoas. Valisin setud, sest mulle, kui Saaremaalt pärit piigale, on Setumaa üks parajalt kauge, pisut mõistmatu kant. Armastan hullupööra tantsimist ja mulle on omane pigem selline karglev tantsuviis. Alguses kepsutasin kergelt ringi ja mõni kiirem keerutus tahtis vägisi sisse pugeda.

Seto tantsu õpituba. Pildistas Terje Homutov.

Meie lahked tantsuõpetajad Õie ja Maarja Sarv selgitasid, et naised tantsivad väärikalt, käsi tõstmata. Mehed teevad elavamaid liigutusi. Naised on lihtsalt laisad, kõlas naerupahvakute saatel tantsuõpetaja kommentaar. Tantsu mõistmiseks on vaja tunda lihtsaid reegleid, et üle ei tantsiks. Selle peale sundisin oma sammu rahulikumaks ja püüdsin väärikana liikuda.

Ühistantsud, kus ei ole oluline partneri olemasolu, on suurepärased meie-tunde tekitajad. Õpetaja ütles, et läbi setode karguse, mida tantsitakse ka lihtsalt ringis üksteise järel liikudes, on lihtsam gruppi sulanduda. Tants on endale ja kõik need kummardused, keerutused ja naeratused on rohkem ikkagi välise ilu pärast. Jalg kõpsub ja puus naksub ja hing ihkab tantsida, aga alati ei ole ju seda partnerit käepärast võtta.

Alguses tundus tants natuke liiga lihtne ja sammud igavad, tahtsime paar vingemat keerutust sisse lasta. Siis aga kuulad selgitusi ja mõtled, miks see nii on. Väärikus, rasked riided ja ehted, see on ju loogiline. Ja ikkagi on vaja selgitust, siis saab mõista. Armas oli vaadata kui püüdlikult üritati kargust tantsida. See oli raskem kui esialgu tundus. Lõpus läbis rahvast mõnus kergendusohe kui teatati, et noh, laske nii, kuis teile meeldib!

Laul ja tants käivad ikka käsikäes. Kontsertidel on hästi vahva, kui rahvas hakkab üksteisel käest kinni võtma ja siis keereldes, ussi matkides, teiste vahel ringi liikuma.

Enam ei pea mõtlema selle üle, et kas on liiga imelik, kui ma siin üksi tantsin või kas ma olen piisavalt julge, et kedagi tantsima paluda. Saad sinna vahele pugeda ja tantsida.

Jälle see üksi. Samas tantsid ju endale, hmm.

Tahame kuhugi kuuluda, inimene ei ole loodud üksinda olema. Muidu ei oleks ju mälestusi olemaski.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta