Merle Vesiloo on naine, kes veel hiljuti elas nagu tuhanded teised: käis esmaspäevast reedeni kontoris tööl ning vabad hetked veetis abikaasa ja lastega. Ometi oli tema elus miskit puudu. See miski tuli kui armumine ja muutis kogu elu.

Ühel tavalisel päeval, veidi enam kui aasta tagasi otsustas Merle enne rongiga kojusõitmist minna läbi R-kioskist. Seal jäi talle kätte ajakiri Käsitöö, mille ta ajaviiteks ka ostis. „Ma läksin rongi ja hakkasin seda lehitsema. Leidsin ühe artikli, kus räägiti satsiseelikutest,“ kirjeldab Merle naeratades hetke, millest sai alguse loomekirest pakatav hobi, mis nüüd on leidnud väljundi For Queen seelikutena.

Õpiku abil õmblema

Esimese vihje, kuidas ihaldatud satsiseelikut ise õmmelda, sai Merle kolleegilt. Vihje peale otsis ta riiulist välja 1988. aastal kirjastuse Valgus avaldatud raamatu „Õmbleme seeliku“, kust leidis poolratas seeliku lõike. „Oma esimest seelikut tegin kaks nädalat. Olin korduvalt nõus loobuma. See tundus niivõrd keeruline, niivõrd aeganõudev,“ kirjeldab Merle.

Nüüd on seelikute tegemine juba harjumus, on tekkinud oma nipid ja võtted. Ühe seeliku tegemiseks ei kulu enam kahte nädalat, vaid umbes kuus tundi. „Kuna käin põhikohaga endiselt kontoris tööl, saan seelikuid teha nädalavahetustel või õhtuti,“ selgitab Merle.

Isetegemine on töömahukas, sest ühe seeliku peale kulub keskmiselt viis kuni kuus meetrit riiet, mida peab lõikama, õmblema, triikima. Merle kasutab enamasti uusi kangaid, kuid ei pelga ka taaskasutamist. Ta mõtleb pidevalt, millised kangad kuhu sobida võiksid.

Väikesed väljakutsed

Mida väiksem on kandja, seda raskem on satsiseelikut õmmelda. „Pidin hiljuti tegema seeliku ühekuusele tüdrukule. See oli väga keeruline, sest seelik oli nii pisike,“ lisab Merle. Pisipiiga seelikutellimuse andis ema sisse vaid mõned päevad pärast lapse sündi. „Kõigepealt tellis ema seeliku endale ja oma vanemale tütrele. Paar päeva pärast pisikese sündi öeldi, et tuleb veel üks seelik.“

Merlel on kaks pisikest tütart, kes on satsiseelikuid soovinud ka oma nukkudele. „See on juba ajakulukas käsitöö,“ naerab ta. Tütred on Merle suurimad toetajad ja ka karmimad kriitikud, kellelt saadud ülesanded ja tagasiside loovad põnevaid väljakutseid.

Loob ilu kandmiseks, mitte äraviskamiseks

Oma keskkonnaga seotud põhitöö juurest jõudis Merle seelikute õmblemiseni kindlasti ka seetõttu, et isetegemine aitab massist erineda, pakub tegijale lõõgastust ja kandjale rõõmu. Käsitöö tulemus on kohe näha, samas ametniku töö tulemused on mõnikord umbmäärased ja kaovad bürokraatia varju.

Merle ei õmble seelikuid pimesi, vaid alati vastavalt tellija soovidele. See tähendab, et iga seelik täiendab kandja isikupära ja on detailides erinev. „Iga seelik on isemoodi. See ei ole tehasetoodang. Isegi kui on tegu kahe musta seelikuga, ei ole need kunagi identsed. Kasutan erinevaid pitse ja paigutan neid erinevalt,“ selgitab ta.

Neid seelikuid õmmeldakse kandmiseks, mitte kiirmoeks ja kerge käega äraviskamiseks. Kui kandja on seeliku modelliks ja kujundajaks, siis ei teki olukorda, et seelikul on vale värv või sobimatu lõige.

„On kliente, kes annavad mulle põhimõtteliselt vabad käed. On naisi, kes ütlevad, et tahavad punast seelikut ja saan ise valida, mis kangaid kasutan või kuidas seelik välja näeb. On inimesi, kes ütlevad täpselt: peab olema must seelik, alt teine rida peab olema veinipunane,“ toob Merle näite.

Seelik pole riigisaladus

Ka ei ole Merle kunagi varjanud, kuidas ta seelikuid teeb. Kui inimesed uurivad, siis juhendab ta neid heal meelel: „Kannatust peab olema, seda just esimese seeliku tegemisel. Teadmised tulevad töö käigus. Ka minul on paljud oskused just tööga õpitud. Iga seelik on tegelikult samm edasi teadmiste suunas.“

Merle mäletab hästi oma esimesi õmblemisi: „Ema andis mulle vahvelrätikud, millel olid ääred tegemata. Ütles, et ma proovigu neid ääristada. Kui juhtun neid rätikuid nüüd hiljem vaatama, siis ajavad naeru peale. Aga sealt sain esmase huvi ise teha.“ Õmblemise õppimiseks on tarvis õmmelda ja katsetada, muidu meistriks ei saa. Alguses võtab aega, aga siis läheb juba kiiremini.

„Olen kindel, et kõik unistused saavadki teoks, kui seda väga tahta,“ paneb Merle südamele neile, kes veel käsitööd teha ei julge. Tuleb vaid algust teha.

Merle tagasihoidlikult alanud isetegemine võtab järjest suuremaid mõõtmeid. „Mul jäid sel aastal peenrad rohimata, sest seelikutahtjaid oli nii palju. Las loodus lokkab!“ rõõmustab ta.

Tee ise satsiseelik?

Vaja läheb:

• Pitsi, tülli või muud sobivat kangast;
• alusseeliku kangast;
• venivat lükrat vöö jaoks;
• head tuju ja kannatlikkust.

Esmalt lõika välja ning õmble kokku alusseelik. Lõika sobiv kogus satsiribasid (varu kannatust ja kindlat kätt).

Satside laius vali selle järgi, kui kihilist seelikut soovid — mida kitsamad satsiribad, seda kohevam seelik.

Satsiribade paigutamisel/õmblemisel tuleks jälgida, et pealmine satsirida kataks alumise rea õmbluskoha. Satsid tuleb alusseeliku peale õmmelda rida-realt kuni lõpuni välja. Võid krookida või voltida, kuidas endale rohkem meelepärane on.

Järgmiseks sammuks on vöö õmblemine. Mõõda vööümbermõõt, lõika materjalist vastav tükk, õmble külgedelt kokku ning ühenda seelikuga.

Ja nüüd jääb üle vaid nautida seeliku kandmist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta