Kelli Rüütli on värske maastikuarhitekt, bakalaureusekraadi omandas ta Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudis. Tema lõputööks oli uurimus „Koerte meeli ja arengut toetava koerapargi loomine linna Stroomi rannapargi näitel“, mida ta lahkelt nüüd tutvustab.

Kust sai uurimustöö alguse?

Jalutades linnas ringi ei saa jääda märkamata, et inimese kõrval on väga levinud liigiks ka koerad. Sellest lähtuvalt hakkasin uurima, kas linnades on piisaval määral arvestatud koerte vajaduste ja mugavusega ning kas nende rahuldamiseks on tehtud piisavalt kohandusi.

Kui mõelda koeraväljaku peale, siis Tallinna käsitluses tuleb esmalt silme ette ristkülikukujuline liivaplats, kus on mõned agility elemendid ja ehk mõni puu. Pargid ja väljakud on väga üheülbalised ja omavahel sarnased. Kõik on nagu ühe vitsaga löödud. Just seda probleemi hakkasin uurimustöö raames lahendama.

Uurimustöö teooria. Koerte meeled ja areng

Uurimustöö esimene osa keskendus teooriale ning seal püüdsin aru saada, kuidas koerad tajuvad enda keskkonda, kuidas see erineb inimese tajudest ning kuidas keskkond mõjutab koera arengut ja käitumist. Esmalt võtsin läbi koerte peamised meeled:
Haistmine on koera primaarne meel. Koerad näevad maailma läbi oma nina ja inimesega võrreldes on see meel neil 60x tundlikum. Koerad suudavad kasutada enda ninasõõrmeid eraldi ning seega tuvastada paremini lõhna asukohta. Koeri kasutatakse ka meditsiinis, kuna nad on võimelised tuvastama inimestel diabeeti, vähki, rasedust jne.

Kuulmine on koertel samuti oluliselt parem kui inimestel. Koerad kuulevad helisid vahemikus 20Hz-50kHz, kuid inimese kõrv suudab kuulda vaid kuni 20kHz-ni. Samas on koerad selle võrra ka müra suhtes tundlikumad. Pidev häiring müra näol mõjub halvasti koera psüühikale, põhjustades halbu käitumisharjumusi (tammumine, haukumine); tekitab koerale stressi ja ärevust ning põhjustab kuulmiskahjustusi.

Nägemine on koeral inimesega võrreldes erinev. Koerad suudavad paremini eristada liikuvaid objekte, kuid nende värvispekter on oluliselt väiksem. Koerte värvispekter on peamiselt hall-kollane-sinine. Kuna koerte silmad paiknevad rohkem pea külgedel, siis on neil parem vaade küljele, kuid halvem sügavustaju.

Kompimine ja temperatuur. Koertel on üle kehal väga palju sensoorseid närve, mis paiknevad karvanääpsude kõrval. Seetõttu tunnevad koerad ka väga kergeid puudutusi enda karvadel. Võrreldes inimestega tunnetavad koerad kuumust teravamalt, sest nende kehal on higinäärmed vaid käpataldadel. Seega kuumenevad nad oluliselt kiiremini üle.

Keskkond, areng ja käitumine. Keskkond mõjutab koera umbes 60% ulatuses, mis tähendab seda, et umbes 60% tema käitumisest sõltub sellest, mida koer kogeb ja tunneb enda elu jooksul. Esimesed mõjutused keskkonnalt saab koer juba looteeas, kuid alates 3 nädalast kuni 12-14 nädalaseni on koeral kõige intensiivsem õppimise periood. See on aeg, kus kutsikale tuleks võimalikult palju erinevaid keskkonnastiimuleid tutvustada – erinevaid lõhnu, helisid, objekte, loomi, inimesi, koeri jne.

See on aeg, kus koer õpib sotsiaalseid staatuseid, alandlikkust, domineerimist, hierarhiat jne. On tõestatud, et kutsikad, kes on kasvanud mitmekesises ja mõõdukate häiringute keskkonnas, on paremini arenenud ja õppimisvõimelisemad. Koerad, kellel selliseid stiimuleid ei ole olnud, kipuvad olema agressiivsemad ja antisotsiaalsemad ning mõtlevad ja analüüsivad olukorda aeglasemalt.

Milline on hea koerapark?

Uurimustöö teooria järgmine osa keskendus põhiliselt hea koerapargi omadustele. Peamised märksõnad nende juures on turvalisus ja mitmekesisus. Hea koerapark peab olema turvaline nii koerale kui ka inimestele. Kõik elemendid peavad olema töödeldud turvaliste vahenditega, mis ei tohi olla koerale mürgised, ei tohi olla kukkumisohtu ega võimalust, et koera käpp või küüs konstruktsioonide vahele jääks. Turvalisuse aspektid on Tallinna koeraparkides enamasti ka täidetud. Suurem probleem on mitmekesisuse puudumine.

Koerale on heaks eluks tarvis just mitmekesisust ja kõigi nende meelte stimuleerimist. Heas koerapargis peaks olema erinevaid tasandeid, materjale, lõhnu – atraktsioone erinevate meelte jaoks. Pargis peaks olema nii avaraid alasid kui ka nurgataguseid ja atraktsioonide alasid. Samuti tuleb arvestada, et kõik koerad on erinevad ning iga koer ei pruugi olla väga sotsiaalne. Seega peaks pargis olema ka privaatsemaid nurgakesi, kus on mugav olla arglikematel või vanematel koertel.

Oluline on ka pargi asukoht. Kuna inimesed on siiski mugavust armastavad, siis peaks park olema võrdlemisi kergesti ligipääsetav nii autoga, ühistranspordiga kui ka jala. Samas oleks hea, kui park oleks pisut eemal elumajadest, et koerte haukumine ei häiriks elanikke.

Uurimustöö lahendus Stroomi rannas

Enda uurimustöö lahenduses püüdsin võtta arvesse kõike, mis tuli välja töö teooriaosas. Minu uurimustöö projektala asub Stroomi rannapargi lõunaosas, mere kõrval ning selles on 13 300 m2 koerapark. Pargis on 6+1 erinevat tsooni.

1. tsoon on sotsialiseerumise ala, kus koer saab joosta ning inimene saab koeraga mängida mänge, mis vajavad rohkem ruumi (palli või lendava taldriku loopimine vms.).
2. tsoon on reljeefne ala, kus koer saab joosta küngaste vahel ning tajuda seega erinevaid tasandeid ja liikuda põnevamal maastikul kui lihtsalt sileda muru või asfalti peal jalutamine.
3. tsoon on pajust labürint, kus koeral on võimalus joosta pajuvitsade vahel ning nende vahel olevad putukad pakuvad head stimulatsiooni nii nägemisele, kuulmisele kui ka haistmisele. Lisaks pakub koerale mitmekesisust avatud ja suletud ruumide vahel jooksmine. Labürint pakub ka võimalust ohu korral varju leida, mis on koera turvalisustunde seisukohalt äärmiselt vajalik.
4. tsoon on meelterada, mille koostasin ise, pidades silmas koerte meeli ja vajadusi. Meelterada on loodud võimalikult palju erinevaid materjale kasutades – nii tehislikke kui looduslikke, nii pinnakatetena kui ka atraktsioonidena. Samuti on alal erinevaid tasandeid.

Elementidena on alal:
küngas, kust koer saab üle joosta või läbida künkas paiknevat tunnelit;
rehvid, kust koer saab üle hüpata või alt läbi joosta;
kivid, puutüved, puupakud, kus koer saab turnida;
rippsild, mis paneb proovile koera mentaalsed ja füüsilised oskused;
kettidega raam, mis pakub stimulatsiooni nii kuulmisele kui kompimisele (ketid paitavad kasukat);
erinevad pinnakatted (muru, puuketastest tee, paekivist tee).
5. ja 6. tsoon on suurte ja väikeste koerte alad, mis on eraldatud taraga, et ka arglikumad koerad saaksid pisut privaatsemalt joosta. Elementidena on alal kasutatud traditsioonilisi agility elemente, mis on inimestele tuttavad ja mida saavad kasutada koeraomanikud, kes käivad enda koeraga agility võistlustel.
7. tsoon jääb küll projekteeritud alalt välja, kuid on siiski oluline element koerapargis ja selleks on koerte rand, kus koerad saavad ujumas käia ning palaval suvepäeval end jahutada.

Lisaks oli parki projekteeritud ka istutuskastid erinevate taimedega (lavendel, münt, rosmariin), mis mõjuvad koertele stressi leevendavalt. Head visuaalset stimulatsiooni pakub ka projektala kõrval olev surfiklubi enda dünaamiliste ja värviliste lohedega.
Uurimustöös oli oluline arvestada ka inimeste ja pargi teiste külastajate heaoluga.

Selleks sai parki projekteeritud paviljon, mis kaitseb inimesi sademete ja tuule eest ning pakub võimalust jalga puhata. Kuna pargi eesmärk on inimesi kaasata ja harida koerte teemal, siis on parki projekteeritud erinevaid teadetetahvleid ja viitasid alates meeldetuletustest enda ja oma koera järel koristada kuni erinevate näpunäideteni, kuidas enda koera elu lihtsate võtetega paremaks muuta.

Väljavõte: Minu uurimustöö projektala asub Stroomi rannapargi lõunaosas, mere kõrval ning selles on 13 300 m2 koerapark. Pargis on 6+1 erinevat tsooni.

Varjupaikade MTÜ projektijuht Anneli Matsi:

Linnas elamine paneb meie koerad tõsiselt proovile. Linnakeskkond on väga kontsentreeritud, selles on koerte jaoks tohutult ärriteid – lõhnad, müra, liikuvad objektid jms. Koerte meeled on inimeste omadest kordades tundlikumad ja pidev ärritus põhjustab stressi. Nii ongi üsna tavaline näha erutunud ja ülereageerivaid koeri, sest stressirohkes keskkonnas nõuab rahulikuks jäämine ülimat pingutust ja enesekontrolli. Linn on inimeste loodud tehiskeskkond, kus koerad saavad küll hakkama, aga me peame rohkem esitama endale küsimust, kas neil selliselt meie kõrval elades ka hea on.

Kelli uurimustöö avab uue vaatenurga koerapargi loomisele, sest praegusel kujul linnaruumis olevate 1000 m2 suuruste platside (10x väiksem ala kui esitletud töös) külastamine ei paku koerale eriti midagi, vastupidi – koera frustratsioon võib veelgi suureneda, sest stressi maandav avar ruum ja looduslikud elemendid puuduvad.

Me kuulutame suurelt, et koer on inimese parim sõber. Õpime siis tundma oma parima sõbra tegelikke vajadusi ja teeme midagi tõeliselt lahedat oma neljajalgsete kaaslaste jaoks. Kirjutan kahel käel alla selliste koeraparkide rajamisele igasse Eesti linna.

Lugu on pärit Varjupaikade MTÜ Infolehest "Käpa all."

Sarnased artiklid