Kas olete mõnikord leidnud, et seisate keset hiigelsuurt supermarketit, kus on sadu ruutmeetreid toidukraami täis riiuleid ning nendite mornilt, et mitte midagi ei ole süüa?

Või on teil mõnusal suvepäeval tekkinud isu värske kurgi-tomati salati järgi ning olles seadnud sammud kodupoodi, olete leidnud, et Hollandi tomat on justkui plastmassist ning Poola kurgil pole kurgile iseloomulikku lõhna? Mina olen. Ja tean veel paljusid, kellel on sama häda. 

Oleme tänaseks Eestis juba edukalt läände integreerunud ning lisaks ka globaliseerunud ja urbaniseerunud nii, et ühel päeval on võimalik avastada, et elu pisiasjad on kahe silma vahele jäänud.  

Nii hakkab järjest enam ja enam tunduma, et midagi on valesti. Tahaks lihtsaid inimlikke rõõme tunda, tahaks süüa lihtsat ning head toitu ja olla terve. Ei ole mingit tahtmist süüa hiina küüslauku, mis on siia sõitnud teiselt poolt maakera ning pikaks reisiks hästi säilitusainetega varustatud. Ja miks ei ole septembrikuus poes kodumaiseid õunu müügil, kuigi paljud aiaomanikud riisuvad õunu kompostihunnikusse? See ei ole loogiline! Tahaks toitu, mis kasvab siinsamas koduümbruses, on värske ja ohtlike kemikaalideta ja ei ole pealegi üldse kallis. 

Aga maavanaemad, kes meid lapsepõlves villaste sokkide, pannkookide ja hoidistega tüütasid, on tänaseks lahkunud teispoolsusse ja elementaarne moos ja kartul ei tulegi enam ise keldrisse ja köögikappi. 

"Häda ajab härja kaevu," ütleb üks vanasõna. Ja teine vanasõna väidab, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nii on ka värske eesti toidu armastajad koondunud seltskonnaks, mida seob iganädalane toiduring.  

Mõte hakkas idanema Minu Eesti mõttetalgutel ja tänaseks on iganeljapäevane toiduring juba harjumuseks kujunenud. Söögikraam pärineb Kernu valla talunikelt, kes varustavad meie seltskonda piimatoodete, munade, helveste ja teiste iganädalaste toiduainetega. Internetipõhises tabelis saab oma soovid kirja panna ning neljapäeva õhtul tuleb kaubale ühe ringiliikme koju järgi minna. Toidu omahinnale lisandub 20 krooni transpordikuludeks.  

Toiduringi idee on tegelikult lihtne ja üldse mitte originaalne. Sarnaseid toiduringe, kus toidukasvataja või tootja pakub oma tooteid tuttavatele ja tuttavate tuttavatele, toimib Eestis tõenäoliselt tuhandeid, igas külas või linnas on need väikeste erinevuste ja tavadega. Mõnel pool pannakse piimapurgid kaks korda nädalas värava taha. Mõnel pool tuleb kartuli ja porgandi kasvatajale sügisel külla minna, et pagasnikutäis sööki linna viia. Küll aga on kõigi toiduringide toimimise eelduseks inimliku võrgustiku olemasolu. Tänane mobiilne linnarahvas aga lihtsalt ei tunne ühtki talunikku ja võrgustiku loomine nõuab tahtmist teemaga tegeleda ja sellesse aega investeerida.  

Meie visiooni kohaselt võiks tulevikus kogu Eesti olla tihedalt  kaetud väikeste toiduringidega. See, mis täna eesti toidu kalliks teeb, on transport, pakendamine ja müügikulu. Ideaalpildi kohaselt võiks olla olemas interaktiivne Eesti kaart, kus soovija saab oma kodukoha aadressil klõpsates leida kõik lähipiirkonnas tegutsevad toiduringid. Nende seast võib valida omale sobivaima, kas siis tootevaliku või jaotuse aja poolest.  

Toiduringid loovad lisamotivatsiooni ka talunikele talutoodangu laiaulatuslikumaks kasvatamiseks, kuna on teada, et talvehooajal ka sööjaid leidub. Teiste riikide kogemus on näidanud, et mõlemale poolele sobib lahendus, kus aastane toiduvaru tellitakse talunikult juba varakevadel ning ka tasutakse selle eest osaliselt. Nii jääb talunikul ära müügirisk ja -kulu.  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta