Tänavu on Tallinnas tekkinud küll riburada maatoidu pakkujaid ja uusi turge, aga suurtest poekettidest on hea kodumaine kraam siiski parsekite kaugusel. Need jauravad ikka madalast tarnekindlustest, kõikuvast kvaliteedist ja jumal teab millest.

Mõniteist aastat tagasi peenramaadele muru külvanud eestlane hakkab kunagi nii ahvatlevana tundunud kaubavalikust tüdinema ja ikka kodanikualgatuse korras probleemi lahendama. Veiko sõnul saadi mõttetalgutel kokku huvitatud seltskond, kes paneb nüüd internetis Google Docs’is oma tellimused kirja ning üks neist käib ja toob neljast-viiest Harjumaa talust „värgid kokku“, mis linnaservas kord nädalas rõõmsalt laiali jagatakse.

„Aeg on selline – inimesed on jõudnud teadmiseni, et see, mida sa poest saad, on suht kesine. Anonüümselt pakitud valik, mille on sinu eest ära teinud poed. Aga kui tood talunikult, sisaldab see ka lugu, elu on sees,“ seletab Veiko kirglikult, et tootja ja tarbija ei pea mitte vastanduma.

Siit tärkaski teine töös olev idee põlluprojekt, kus linnasaksad aitasid ühel talumehel kaks põldu kividest puhtaks teha ja said vastu „õppelapi“, kus kasvatatakse ise köögivilju ja kartulit, mis suure kambaga juba üleski võetud.

Kas potipõllundus tuleb tõesti jälle massidesse? Veiko ei pea seda kõige olulisemaks. Õieti – ta ei plaani seda kuidagi „suruda“, vaid leiab, et igaüks peab ise jõudma tõdemuseni, et see on mõistlik lahendus. Praegu on kambas mõttetalgutelt tulnud inimesed ja sõbrad-tuttavad, keda ei ühenda peale vaadates mitte miski – kes end hästi tunnevad, need meiega ongi, ütleb ta.

„Mõte on leida ühes külas lähestikku asuvaid talusid, kus esialgu midagi üle jääb, kes oleks huvitatud koostööst linnavurledega – tekiks tänulik publik ja külas omavaheline tööjaotus, mitte, et kõik kasvatavad või toodavad sama. Ja et jumala eest ei peaks investeerima, vaid kasutataks olemasolevat tarkust, kogemust ja seadmeid.“

Ametlikumaks Veiko oma toiduringi ei ajakski: „Nii seda tulebki teha, rõõmuga – pole vaja kedagi surkima vahele, kus on käibemaks või kus tervisekaitse? Kui oleme omavahel kokku leppinud, et teeme vaba tahte alusel asju, ei ole see kellegi kolmanda asi. Kui mingit raha ja hirmu ei tule vahele, peaks asi toimima.“

Näiteks ammu unustatud ühelehmapidamise taastulekut peaks Veiko väga ilusaks arenguks. Tõi ta aastaid isegi piima täpselt ühe lehma juurest Väänas. Praegusel piimatädil on suurem kari, natuke tehnoloogiassegi investeeritud. Veiko peab ka väga tähtsaks, et tootja saaks normaalselt tasustatud, mitte 1.50 liitrist või makstud üldse juustus ja võis.

Inimesed koostööle

Aga toit on Veiko tõelisele eesmärgile kõigest kaval ettekääne – süüa tahavad ju kõik ja selle kattevarjus tahab ta hoopis inimesed koostööd tegema panna, kogukonnaelu edendama.

„Tulgu oma külas kokku, tehku ka üks mõttetalg, pangu südames olevad teemad kokku ja sealt edasi tulevad ka lahendused. Siis saab hakata oma ideid välja pakkuma vallavolikogus, et otsuseid ei võetaks selja taga vastu ega ametnikud peaks neid ise välja mõtlema, vaid kuulataks, mida külades räägitakse ja küsitaks, mida nemad vallavalitsuses teha saavad.“

Nii tekib Veiko arust lõpuks ka nägemus, mida see Eesti üldse endast kujutab ja siis on lihtsam ka üleriigilistel otsustajatel elu mõnusamaks muutmisele kaasa aidata. „Teeme Ärad näitasidki, et kui on õige idee, käivitub rahvas kohe. Pole vaja mingit raha ega seadust, vaid see peabki olema asi, mis kõiki puudutab.“
__________________________

Pilt on samalaadsest kodanikualgatusest, kus lavka käib tagurpidi – maalt linna. Loe lisaks tagurpidilavka.wordpress.com.