Mullu valmis Praxise ja Tallinna Ülikooli koostöös ilmselt ula­tuslikem ja huvitavaim uuring, mis kunagi Eestis tehtud vaba­ühenduste riigieelarvelisest rahastamisest. Analüüs ei piirdu vaid statistika kommenteerimisega, aga esitab väga praktilised poliitikasoovitused, leidis kokku 200-leheküljelist raportit lapanud ALARI RAMMO.

Selleks töötati läbi näputäis seniseid uuringuid Eestis ning kaugemale kiiga­tes selgus, et vaid kolmel maal (USA, Ing­lismaa ja Kanada) on analüüsitud ra­hastamise mõju ühenduste võimekusele, teisedki riigid on piirdunud korralduse kirjeldustega. Hea on lugeda, et välisriiki­de kogemused kattuvad lõpuks Praxise ja Tallinna Ülikooli järeldustega Eesti kohta; kurb on leida, et teistes riikides on pilt ju­ba aastate eest palju selgem olnud.

Edasi on risti-rästi läbi võetud aasta­te 2006 ja 2007 riigieelarveliste eraldiste le­pingud, mille kokku 30 leheküljel toodud statistikat peab igaüks ise raportist luge­ma, aga oluline on järeldus, et kuigi vaat­lusalusel perioodil on kodanikualgatuslike vabaühendusteni jõudnud riigikassast 1,2 miljardit krooni, siis probleemiks jääb ra­ha jõudmine vajalikul viisil vajalike ühen­dusteni.

Jaotus rahastamise tüübiti riigikassast ei selgu – segamini on projekti- ja tegevus­toetused, avalike teenuste delegeerimised, välistoetuste vahendamine ja kaasfinant­seerimine jne. Samuti viitavad raskused uuringu algmaterjali hankimisel karjuva­le vajadusele selgemate andmebaaside järe­le, rääkimata vigastest sisestustest olemas­olevates.

Viiendiku kõigist lepingutest varieeru­vuse analüüsis joonistuvad välja mitmed selged arvud: ligi 2/3 on projektitoetu­sed, tegevustoetusi vaid kümnendik; kok­ku kolmandik rahast on pärit tõukefon­didest, 54% on olnud suunatud spordi- ja kultuurivalda, 20% haridusse ja 8,5% sot­siaalvaldkonna teenuse osutamiseks. 78% lepingutest ei olnud otseselt seostatud riiklike arengu-, tegevuskavade või prog­rammide elluviimisega.

Tõukefondidele on 2006-2007 olnud li­gipääs 200 ühendusel, mis loodetavas­ti ei tähenda, et nii palju ongi Eestis vaid neid organisatsioone, kes kogu nõutava halduskoormusega hakkama saavad. Uu­ring seab halduskoormuse osas kahtluse alla ka mõttekuse ministeeriumidel endil sõlmida alla 50 000 krooniseid lepinguid. Väikseim leping valimis oli nimelt 2500 kroonile ühe külaseltsiga.

Rahastamispraktikate tõsises erinemises ministeeriumiti pole midagi uut, aga pea­tükist leiab värvikaid tsitaate intervjuee­ritud ametnikelt, andes hea pildi nende arusaamadest ka sektoritevahelisest koos­tööst ning kodanikuühiskonnast laiemalt.

Rahastamise tulemuslikkust ja tegelik­ku mõju, selgub, ei hinnata enamikes mi­nisteeriumides ning kinnitus on leitud ka ühenduste seas ikka öeldule, et oluline on saada end otse riigieelarve reale, siis on tulevik pilvitu. Tõesti – riigilt korduvalt raha saavaid on kõvasti rohkem kui uu­si ligipääsejaid ning otse riigieelarve sea­dusse kirjutatud on pidanud endi eraldisi kõige vähem põhjendama.

Kokkuvõtte kümme punkti praktikatest ja probleemidest ning neli väljakutset ta­sakaalupunkti leidmisel on ammu teada kõigile kodanikuühendustele, kes vähegi kusagilt raha üritanud taotleda. Ühendus­te seisukohti käsitleb ka kolme rühmain­tervjuu põhjal raporti viimane peatükk.

Seda kõike lugedes saavad need mu­red loodetavasti keskselt ka avaliku või­mu väljakutseteks. Konkreetseid tegevusi on ka selle uuringu tellinud Siseministee­rium juba alustanud.

Loe pikemalt www.ngo.ee/uuringud.

Poliitikasoovitused

Analüüsi töögrupp pakub poliitikate parandamiseks välja kaheksa sammu ning järgmi­se definitsiooni: Kodanikuühenduste korrastatud rahastamine on seisund, kus avalikus sektoris kasutatakse ühtlustatud rahastamispraktikad, mis aitavad kaasa läbipaistva, ligipääsetava, avalikke huve kaitsvale ja tulemuslikule rahastamisele ning mis tõstavad ühenduste võimekust.

1. Määratleda kodanikeühenduste riigipoolse rahastamise eesmärgid – strateegiline partnerlus riigi eesmärkide planeerimisel ja elluviimisel; samuti ühenduste võimekuse tõstmine.

2. Defineerida läbipaistva, ligipääsetava, tulemusliku, avalikke huve kaitsva ja ühendus­te võimekusele kaasa aitava rahastamise sisu – et ei diskrimineeritaks; hinnataks tu­lemusi ja rahastataks ühenduste üld- ja arenduskulusid.

3. Eristada ja defineerida rahastamise liigid, viisid ja allikad – projektirahastus, avalike teenuste delegeerimine ja ostmine ning tegevustoetus võimekuse tõstmiseks.

4. Kujundada objektiivsed rahastamise kriteeriumid rahastamise liikide kaupa – välja pakutud loetelu vastavalt rahastuse liikidele.

5. Siduda rahastamisotsused riiklike arengukavade planeerimise ja elluviimisega ning ühenduste võimekuse tõstmisega – et ühendused oleks pigem pikaajalisemad part­nerid ühiste eesmärkide elluviimisel.

6. Töötada välja põhimõtted kodanikuühenduste riigieelarvelise rahastamise tulemuslik­kuse hindamiseks – ühtlustada hindamispraktikaid, hinnata tulemusi nii lepingu kui arengukava tasandil.

7. Parandada kodanikuühenduste rahastamise info kogumist, kättesaadavust ja töötle­mist – luua ühenduste rahastamise infosüsteem, korrastada statistika ja jätkata ana­lüüsidega.

8. Arendada välja tugitegevused ühtsete rahastamispraktikate juurutamiseks – juhend­materjalid, head tavad, osad õigusaktidena, pidev nõustamine ametnikele ja kontaktisikute võrgustik.

Allikas: Hea Kodanik

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta