Ajakirjanik ALO LÕHMUS kirjutab, kuidas läbipõlemise äärel inimestele soovitatakse tihti rohkem keskenduda, töiselt veel enam endast anda. Tegelikult on see aga hoopis hetk õppimiseks ja enda harimiseks, et elus restart teha, arvab Lõhmus.

Google’i hääl on rahva hääl. Kõige otsesemas mõttes: tekstikasti sõna sisestades püüab otsingumootor juba paari esimese tähe alusel ära arvata, millist sõna sa parajasti kirjutad, ning pakub vastutulelikult omapoolseid variante. Viimaseid aga ammutab ta ei kusagilt mujalt kui kõigi otsingukasutajate varasematest sisestustest. Küllap on programm sätitud nõnda, et kõige sagedamini otsitav sarnane sõna kuvatakse kõige esimesena.

Sisestades sõna “läbi”, arvab Google kohe, et sind huvitab informatsioon läbipõlemissündroomi, mitte näiteks läbilaskevõime kohta. Ju siis hääldab rahva virtuaalne hääl seda sõna piisavalt tihti.

Nõnda see ongi. Tallinna Tehnikaülikooli psühholoogiaprofessori Mare Teichmanni sõnul muutub läbipõlemissündroom, tööalane depressioon ning tööstress üha tõsisemaks probleemiks. Postkommunistlikus Ida-Euroopas on olukord aga veel palju hullem kui Läänes. Ning seda ütles Teichmann mitte praeguse kriisi päevil, vaid juba rammusal 2007. aastal Äripäevale antud intervjuus (mis on internetist hõlpsasti leitav kohe, kui Google’ile vaba voli anda).

Läbi põlevad inimesed, kes on liigse innukusega tööle pühendunud, liiga palju enda kanda võtnud ning tööasjade pärast liiga palju muretsenud. Ühel hetkel avastavad nad, et see töö on muutunud mõttetuks. Aga tööl käia on endiselt tarvis. Igavaks muutunud ja end ammendanud  tööga päevast päeva edasi tegelemine viib apaatsuse, masenduse, eneseisolatsioonini.

Huvitav on lugeda, milliseid õpetusi jagatakse internetis läbipõlenud inimeste taas elule (st tööle) võitmiseks. “Ohjake oma motivatsiooni, et oleksite pidevas tegevuses,” soovitab üks töökuulutusteportaal. “Teadke oma tööülesandeid, millist arengut teilt oodatakse, kuidas sobib teie eesmärk ettevõtte üldiste eesmärkidega ja millised need eesmärgid üldse on.”

Ühesõnaga: kui töö on muutunud mõttetuks, siis matke end veelgi rohkem tema alla! Olge oma isiksuse karm saneerija, kes roogib minapildist välja kõik vastikud kahtlused, kamandage igapäevase palga teenimise nimel uuesti tööle nii Das Ich, Das Über-Ich kui isegi Das Es!

Ma kardan, et selliselt toimides lõpetab töötaja enesetapuga. Ometi sisaldab nähtuse eestikeelne termin “läbipõlemine” kujundit, mis viitab üpris otsekoheselt ka lahendusele. Ma võrdleksin inimest kosmoseraketiga, mille mootorid on teatavasti mitmeastmelised: olles viinud raketi teatud kõrgusele maapinnast, on esimene aste “läbi põlenud” ning eemaldatakse raketist. Süttib järgmise astme mootor, mis toimetab kosmoselaeva orbiidile, seal käivitub kolmas aste lennuks Marsile jne.

Inimese mootoriks on tema haridused. Võib-olla leidub õnnelikke, kes sooritavad oma elukaarel sujuva lennu juba esimese(ülikooli)hariduse tõukejõul, kuid üha enam kohtab inimesi, kes ehmatusega avastavad, et nende mootor on poole lennu peal “läbi põlenud”.

Ma ei usu, et katsed kustunud mootori taaskäivitamiseks võiksid olla edukad. Vastupidi: hankida tuleb uus. Vahetada eriala, omandada täiesti uus haridus (mis sugugi ei pea olema varasemast “kõrgem”), avastada horisondid, millest sul varem aimugi ei olnud. Lasta vanal, ammendunud tööl ja erialal rahulikult atmosfääri ülemistes kihtides ära põleda.

Vaikusehetk vanast mootorist loobumise ning uue süttimise vahel on närvekõditav. Kuid siis järgneb jõuline tõuge otse tulevikku. Pealegi, praeguse kriisi päevil kehtib see mingis mõttes kogu Eesti ühiskonna kohta.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta