Vähe on neid, kellele Vladislav Koržetsi nimi tundmata, olgu seda siis kirjamehe, saatejuhi või telekokana. Oma kodus, mis on nii looduse ja maailma äärel kui Tallinna linnas üldse võimalik, mõtiskles Koržets koos Liisa Svenigsson Pastiga selle üle, miks ei taha ta end roheliseks kutsuda.

Kas peate ennast üldse roheliseks?

Ei pea. Identiteedi küsimus on inimesele üks valusamaid ja mina ei oska ennast selliselt identifitseerida. Mul on üks vana epigramm, mis kõlab umbes nii: “Olgu inimene roheline või lilla, sotsiaaldemokraat või reformist, peaasi, et on hea inimene ja kommunist.”

Ma meelega ei liigita ennast, sest kui inimene võtab psüühiliselt omaks teatava -ismi, hakkab roll ja identiteet teda ahistama, talle tulevad piirid ette. Inimene teeb endast ise parteisõduri olemata parteilane. Selline enesemääratlemine mulle hästi ei sobi ja mina ei julge öelda, kas ma olen punane või roheline.

Igapäevaselt mõtlete sellele, mis on ümbrusele parem, loodusele parem?

Muidugi. Ma mõtlen väga palju inimese suhetele looduse, kõiksuse ja teiste inimestega. Inimese rollile. See on üsna pikk ja keeruline elukestev tee, mida nimetatakse inimeseks kasvamiseks. Ehk ainult füsioloogiliselt ja sotsiaalselt on nii, et sündisin ja sain täiskasvanuks, olen inimene valmis. Hingeliselt on vaja aega ja kogemust ja selleks ei saa õppida.

Mis on teid inimeseks olemise õppimise teel kõige rohkem üllatanud?

Mind on üllatanud, kui lihtsalt on võimalik elada. Me ise mõtleme asja tihti väga keeruliseks. Olen lõpuks jõudnud sellisesse eluetappi, kus elu on üllatusi täis. Vanatargast ja kõigeteadjast on saanud inimene, kes tuhkagi ei tea ja keda ümbritsev pidevalt üllatab. Ka see on inimeseks olemise õppimine.

Mind ei üllata inimeste kurjus ja ahnus, mind ei üllata, millele ühiskond on üles ehitatud. Mind üllatab pidevalt, et asi päris nii ei olegi. Et see ei olegi rottide võidujooks ega huntide saagijaht.

Mainisite, et kui end rohelisena identifitseerida, tulevad teatud käitumismallid ette.

Rohelisuse või roheliseks olemise mõiste kannab eneses paraku mitmeid varjundeid ja alatoone, mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi mürkrohelisus, mulle ei meeldi fanatism. Sellisel maailmavaatel on kalduvus muutuda ainutõeks ja nõuda häälekalt, et kõik inimesed mõtleksid samamoodi nagu nemad.

Tänapäevaste inimeste suhetes loodusega on näha tugev religioossus. Selles on head ja selles on halba, nagu religioonides ikka. See on ehk hinge rikastav ja usaldustunnet pakkuv, aga see võib olla ka fanaatiline fundamentalism nagu islamiäärmuslus.

Mulle ei meeldi, et rohelisuse mõiste Euroopas on laialdaselt seotud loomakaitsega. See on selline Birgitte Bardot’ tasemel ja emotsioonide peale ehitatud roheline olemine, et meie oleme õigemad, me armastame ja kaitseme, teised on tõprad, kes loomadest ei hooli. Sellised äärmused natuke takistavad mul ennast roheliseks nimetamast.

Liiga kergesti minnakse rohe-hulluks?

Inimene läheb lolliks väga erinevatel viisidel. Minu mälu ja iga on selline, et sügaval nõukogudeajal, kui ma lugesin siit ja sealt, et maailmas on selliseid liikumisi nagu loomakaitsjad ja mahetarbijad, siis ma sain väga täpselt aru, et inimestel pole probleeme. Et neil on üsna probleemitu elu ja nende olemasolu on laias laastus garanteeritud. Siis nad otsivad enesele õigemaks olemise viise.

Inimesel on sees üks suur valu ja vaev – elada õigesti. See on nagu religioon – elada õigesti, olla õige ja selle nimel võib ta pagan teab, mida teha. Ta tahab olla õige, ta ei julge lihtsalt olla.

Nii et teie soovitus on igapäevaelus asju terve mõistusega vaadata ja mitte mõne globaalse liikumisega kaasa minna?

Jah. Globaalsete liikumistega – kaasa arvatud näiteks Greenpeace – on mul pidevalt väga suuri küsimärke.

Kas need globaalsed religioossed ökoliikumised, nagu nendele viitasite, on siis eneseõigustus, et näete, me ju tegeleme loodusega?

Sellel on natukene teine põhjus. Paradoksaalselt on inimesed oma loomuselt ja sünnipäraselt religioossed. Laste puhul on kirjeldatud, kuidas nad hakkavad mõtestama ja jumalikustama kas või mõnda kivi. See tuleb nagu iseenesest.

Praeguses religioonide paljususes ja ratsionalistliku maailmakäsitluse domineerimises häbeneb inimene omaks võtta kristlust, islamit, midagi muud. Aga looduse usku nagu sobib olla. Tegelikult väga tihti täidetakse loodusega oma religioossuse tarve. Loodust peetakse pühaks. See suhe ei ole tihti enam ratsionaalne.

See suhe on tunde alusel ja nii ka kardetakse maailma lõppu. Ka tuhat aastat tagasi ootasid kogu kristlik maailm ja kogu Euroopa maailma lõppu, mida aga ei tulnud. Praegu me ootame samamoodi. Soojussurm, energiaressursside ammendumine. Õhus on kogu aeg maailmalõpp.

Ühiskond vajab eksisteerimiseks eetilisi põhimõtteid. Suur ähvardav oht sunnib tegelema eetikaga. Vanasti see, kas ma sattun taeva või põrgu, nüüd, et kogu maailm ja tsivilisatsioon hukkuvad. Mis me jätame oma lastele ja nii edasi. Selle hirmu peal meie eetika töötab.

Keskaegne maailmalõpu hirm tundub meile kummaline ja mõistetamatu. Võib-olla 500 või tuhande aasta pärast on ka praegune soojussurma hirm sama koomiline.

Kas Eestis on piisavalt looduse tunnetamist ja mõtestamist?

Seda napib. Aga see on ka arusaadav, sest inimkonna ajalugu on loodusest eemaldumise ajalugu. Me räägime loodushoiust, aga oma hinge põhjas me kardame loodust. Me oleme metsast ära tulnud, ehitanud turvalised majad. Looduses olles kardame ootamatust, hukku ja loodusjõudude vallas olemist. Loome endale tehismaailma, mille sees me tunneme end turvaliselt. Meil on siis seinad vahel. Tekib uus urbanistlik tsivilisatsioon, linnakultuur. Seal on turvatuse tunne. Algsest ja esmasest kodust oleme end välja rebinud.

See on võõrandumine. Ja ühiskond on väga suurel määral võõrandunud hingeliselt sellest ürgsest ja algsest.

Milliseid asjad teile loodus teiste inimeste käitumises närvidele käivad?

Inimese suhtumine teistesse inimestesse sõltub väga palju enda hoiakutest ja sellest, kas tahetakse olla õige. Näiteks oli väga levinud arusaam, et loodusesse või kalale minnes ei tohi olla kaasas mobiiltelefoni. Et kui telefon heliseb ja räägid vahepeal tööjuttu, siis sa justkui ei ole õige kalamees. Aga äkki sellel inimesel ei olegi teist võimalust kalale tulla? Ta äkki varastab töödelt aega, et üldse kalale saada? Kõik oleneb, kuidas asja võtta.

Kunagi ma olin kalal ühe sõbraga. Vaikne õhtu, loodus, telgis ööbimine. Teine kalameeste seltskond võttis natuke viina ja rääkis juttu valjema häälega. Mu sõber läks selle peale väga närvi. Mina jäin mõtlema, et on ju väga hea, et inimesed on looduses. On küll natukene valjema häälega, aga me kuuleme seda seetõttu, et on väga vaikne õhtu. Nad ei lärma, meile vaid tundub nii.

Jah, inimesed viskavad prahti maha. Pean tunnistama, et ka mul on juhtunud, et olen unustanud midagi maha. Kas ma olen ingel? Kas ma ei ole kunagi loodusesse midagi maha jätnud, mis sinna ei kuulu? Olen küll. Väga kalleid asju sealjuures ja mitte tingimata meelega. Unustanud fotoaparaadi või hea rulliga õngeridva pärapõrgusse, kust teda pärast üles ei leia. Mis läind, see läind. Ime siis, et mõni plastpudel maha jääb.
Ei tasu nii kuri olla teiste inimeste peale. Tasub kujundada tasakesi teiste hoiakuid, aga seda mitte kurjustamisega. Kurjustamine ei vii kuhugi, see tekitab tõrksust ja ei muuda midagi.

Tuleb ise eeskuju näidata. Üks mu sõber võttis kunagi hääletaja peale, kes jõi pudelist limonaadi. Pudel sai tühjaks ja lendas auto aknast välja. Mu sõber ei öelnud midagi, pöörast auto ümber ja läks võttis selle pudeli üles. Oluline ongi, kuidas me ise käitume ja omi asju ajame.

Hea tunne on olla looduses nii, et sa midagi ei mõtle, olla osaduses. See on palju mõnusam kui istuda prügihunniku otsas, sellega ei taha osaduses olla.

Tihti te kalale satute?

Mul on olnud aastaid pürgimus vähemalt ühel päeval nädalas kalal käia. Viimasel ajal päris nii ei õnnestu, aga paari nädala tagant jõuan. On ka nädalaid, kus saab mitu korda käia.

Inimene ei tohi olla oma plaanide ja kavade ori, käia kuskil jõuga iga nädal, kui nii on otsustatud. Kui ma ei ole pikemat aega kalale saanud, hakkan sisemist rahutust tundma ja kihk minna läheb väga tugevaks ja jõuliseks. Siis peab minema.

Oma lemmikud kalakohad reedate?

Muidugi mitte. Ma ei saa öelda. Mõni paik peab inimesele jääma oma hinge paigaks. Ei ole mugav minna sinna, kus mul on hea üksi, ja leida eest 20 meest. Ega kala pärast ei käida, see on privaatne paik.

Aga mis on teie kalamehejutt? Mõni saak, millest ikka ja uuesti tahaks rääkida?
Tihti ei ole kätte saadu kõige emotsionaalsem, vaid mõned kalad, mis on ära läinud. Kelle kohta sa tead, et ta oli suur ja vägev, erakordne. Et ta on sinust üle. Siis tekib austus.
Neid juhtumeid on olnud elus rohkem kui üks, kui mõni linask tõmbab niimoodi ridva ja nööri sirgu, et sa isegi ei kujuta ette, kui suur ta on. Läinud kevadel oli mul Norras otsas suur paltus, ma olin jõuetu. See on emotsiooni asi. Kalastamise põhjas on ürgsed tungid, mida suur osa inimkonnast häbeneb. See on saagi tabamise ja püüdmise tung. See jaht toimub ka ühiskonnas, elus, spordis.

Kalapüük ongi selle tungi rahuldamine kõige ürgsemal ja vahetumal moel. Need on minu kui inimese ja minu kui looma aju põhjas olemas ja ma olen õnnelik, kui neid läbi elan. Kui inimene ei saa oma tungi rahuldada, on ta õnnetu, rahulolematu. See sublimeerub ühiskonnas ja kalal käimise asemel püüab mõni mees näiteks äripartneril nahka üle kõrvade tõmmata.

Kuidas on kalal käimises teie jaoks tasakaalus küti kirg ja tahe olla üksinda, mõelda rahulikult elu üle?

Tihti küsitakse, kas ma mõtlen kalal suuri ja filosoofilisi mõtteid. Ei mõtle. Väärtus ongi see, et ma ei mõtle mitte midagi. Sellega tegeleb ka idamaine meditatsioon – õpitakse, kuidas jõuda mõttevaba olekuni. Siis on inimene osaduse tundes. Ta ei mõtle “istun looduses, mul on hea olla”, vaid ta istub ja tal on hea olla. Tähelepanu kontsentreerub ühele asjale, ujuki jälgimisele või mõtlusele või vee vaatamisele.

Küllap on inimesi, kes suudavad loodusega osadustajusse minna abivahenditeta, kuid mina nende hulka päris ei kuulu. Ma võin jalutada metsas, aga tunniga on see tehtud. Kalal ma suudan olla korraga 10-12 tundi. See on nagu nabanöör, mis mind loodusega seob.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta