Maainimesed ja kodanikud

Varem, enne masu, räägiti tihti ka nn kahest Eestist – eraldiseisvatest klassidest, kus ühtedele kuulus justkui kõik, aga teistele vaid hädapärane, kui sedagi.

Loomulikult ei ole Eesti kivisse raiutud, ühiskond areneb ning retoorika muutub. Kuid kui palju saame me nüüd, sellel näiliselt uuel ajal, rääkida eliidi või “esimese Eesti” kadumisest? Või kas siis “teine Eesti” võib rahus minna, muutudes kodanikuühiskondlikul ajajärgul samuti esimeseks või vähemalt pooleteisendaks klassiks?

Olen alati olnud arvamusel, et kodanikuühiskond ei saa tekkida “ülalt alla” põhimõttel, käsu või kampaania korras. Sel moel tekivad vaid värvilised võlumaailmad, mille fassaad võib näida muljetäratav, kuid sisu on õõnes ja ehmatav.

Viimastel aastatel pelgan, et paljuräägitud kodanikuühiskond jääb vaid eliidi mänguasjaks – kodanike põhiosa, nii-öelda rahvast, staadionile ei jookse. Ja kas enamik kodanikest üldse teadvustabki end kodanikena? Ning kui ei, siis kas sellisel juhul ongi meil põhjust rääkida sidususest, kaasamisest jmt, kuniks vundamenti uuele ja kahtlemata vajalikule eluhoonele laotakse mitte alt, vaid ülaltpoolt.

Ajalooliselt on Eestis kodanikud olnud ikka linnades. Sääl elasid linnakodanikud, hingasid linnaõhku ja arutasid oma asju. Neil oli ehk aegagi rohkem ja väitluskunstist arenes muu hulgas vahva meelelahutus. Aga maal, orjade ja talupoegade keskel ei olnud kodanikke. Need väikesed, aga tõepoolest sidusad mikroühiskonnad lähtusid pigem hädavajaliku omaabi põhimõtetest. Imelik, et ka tõsisemat mässu tõstsid ikka peamiselt maainimesed, seda küll harva, aga ilma linliku kodanikunduseta.

Kuidagi on aeg nõnda edasi läinud, et ka siiani kuulub kodanikuühiskonnast muljetamine või rääkimine ikka rohkem linnainimeste seltskonda. Maal elab tänapäeval küll juba palju (endisi) linnainimesi, aga maainimesi ei tee ka nemad kodanikeks, vähemalt mitte sellisteks, nagu linnakodanikud linnades on harjunud olema. Ja üheks päriskodanikuks saab nii linna- kui maainimene alles siis, kui hakkab kodaniku õiguste ja kohustuste ning ise oma elu korraldamise vastu huvi tundma.

Mulle näib, et liiga palju Euroopa Liidust tulevat regionaalarengu ja kodanikuühiskonna toetusraha läheb „väljamõeldud“ projektidele, ka väikestes, maainimeste mikroühiskondades. Mis siis linnast veel rääkida, seal kogenumad ja targemad projektitajad rakkes. Vaeses ühiskonnas on peamiseks motivaatoriks raha, materiaalne hüve. Kuid sellele mängides joonistame me tegelikku kodanikuühiskonda vaid paberil.

“Teeme ära” kampaaniad on sujunud vahvasti, kuid olgem ausad, need on ju kampaaniad. Ka seesama ajakiri siin näeb tõsist vaeva kodanike harimise ja innustamise nimel, kuid taaskord – siinne kõne jääb keskmise Eesti kodaniku jaoks keerukaks, siit on raske läbi murda, selle keelega maainimese passiivsust ei löö.

Kui motivaatorina omaks võttagi vaid rahaline hüve, siis peaks fondidest jaotatav toetus muutuma kodanikuhakatise jaoks senisest lihtsamaks, et vältida uue eliidi teket, kes oma kogemuste ja oskusteabe põhjal püramiidi tipust kodanikuühiskonda etendab. Teisalt on kukruga meelitades kodanikuks kasvatamine kurb ja võlts.

Mina ei tea täpselt, kuidas praegustes oludes asjade seisu muuta nii, et plakatlike kampaaniate või pika rublata inimesi mõtlema, tegutsema ja iseorganiseeruma panna. Kuidas teha täpselt nõnda, et edeneks ühisosa, ei valitaks end esindama ühtesid ja samu professionaalseid poliitikuid jne.

Kuid eks kaubamajast kiriku tegemine ongi keeruline. Arvatavasti tuleks uue põhja loomiseks muuta põhiseadust (mis on erakondlikus Eestis kodanike huvides võimatu) ja katsetada otsedemokraatiaga. Esindusdemokraatia tingimustes aga maainimesest kodanikku ...