Kust sa pärit oled ja mida sa teinud oled?

Mina olen pärit Saaremaalt, Leisi vallast. Ma nii tihti alustan sellega ja inimesed kohe heldivad. Naljakas. Käisin Kingissepa nimelises keskkoolis mate-füssi eriklassis. Siis õppisin Tartu ülikoolis kaubandust. Ja pärast tahtsin reklaami tegema hakata. 1994 tegimegi oma esimese firma, reklaamiagentuuri Hunt.

Lugesin ükskord kokku, et ma olen olnud üheksa firma asutaja. Siis õppisin EBSis rahvusvahelist ärijuhtimist, olin Mainori majanduskoolis nii turundusõppejõud, -direktor kui õppetooli juhataja ja kursuse juhendaja.

Sealt edasi tegin multimeediaagentuuri Ziil. 2007. aasta sügisest oli mul plaanis puhkama hakata, aga siis jõudis minuni Teeme Ära.

Kuidas sa Teeme Ära tiimi sattusid?

See on üks huvitav asi, et kõik, mis toimub, saab alguse kahe inimese vahelisest vestlusest. Kõigepealt korraldasin ma 2005-2006 Ardo Reinsalu ja Rahvusvahelise Noortekojaga JCI Euroopa Konverentsi. See oli kõigi aegade kõige suurem Tallinnas ja kogu Ida-Euroopas korraldatud juhtimiskonverents, kus oli kohal 2500 delegaati 50st riigist ja nädala jooksul toimus 170 üritust.

Ardo aga tundis Rainer Nõlvakut ja kui Rainer hakkas Teeme Ära korraldama, siis saime Raineriga kokku ja ta rääkis mulle oma ilmvõimatutest, utoopilistest plaanidest Eesti ühe päevaga ära koristada.

Mida sa siis teed, kui sa parajasti mõttetalguid ei korralda?

Oi, ma teen hästi palju asju! Mul on neli lemmikasja: lugemine, sport, reisimine ja teater. Mulle meeldib raamatuid lugeda, see on kohe sõltuvus. Sporti ma olen ka lapsest saadik teinud, 30 aastat võrkpalli ja 13 aastat tennist mänginud. Reisinud olen ma 44 riigis. Mu vennatütar küsis mult kunagi, mida ma kogun. Ma ütlesin, et NO teatri etendusi. Ma olen neid kõiki näinud, mõnda mitu korda.

Lisaks kuulun ma mitmesse klubisse-liitu nagu Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, JCI Estonia, TC Reval Ladies. Üks vaba aja veetmise variant on veel Saaremaale vanemate juurde talutöid tegema minna.

Mis on esimesed nõuanded inimesele, kes tahaks vabatahtlikkusega tegeleda?

Tegelikult pole seal midagi keerulist. Kõige olulisem on idee. Seda on näidanud nii prügikoristusaktsioon, mõttetalgute kui ka eurokonverentsi korraldamine. Sul on olemas mõte ja sa usud sellesse täielikult. Ma ei kujuta ette, et ma teen asja lihtsalt sellepärast, et keegi teine tahab või selle eest saab palju raha. Ma ikka pean ise uskuma, et see parandab maailma, kasvõi väga pisikesel moel.

Kõige ärevam ja kõige toredam hetk mõttetalguid korraldades?

Kõige ärevam oli, kui me sõitsime jaanuari alguses Indoneesiasse. Toimkond oli just alles kokku tulnud, me pidasime avakoosoleku ja siis ma läksin lihtsalt ära. See kripeldas ikka päris korralikult.

Kõige toredam hetk oli 1. mai hommikul, kui ma olin Vikerraadios ja tehti esimene lülitus Põltsamaa lossi. Seal üks mees säras nagu päike: „Oi, meil on siin nii tore, rahvast on palju rohkem kui arvasime, me saame päevaga suurepäraselt hakkama!“ Siis mul hakkasid raadiostuudios pisarad jooksma – selline kergendustunne tuli peale.

Milline oli tüüpiline mõttetalgute koordinaatori tööpäev?

Minu töös olid põhilised pikad telefonikõned ja kohtumised. Ja õhtuti koosolekud.

Ma olen alati mõelnud, et kui oleks mingi karistus, mida ma peaksin kandma, siis minu jaoks oleks kõige õudsem teha mingit väga tuima tööd.

Minu Eesti projekti juures mulle meeldis väga, et meil ei olnud isegi ühte kindlat kontorit. See ongi vabatahtliku töö juures super, et kõik muutub ja liigub.

Mida vabatahtlikkus sulle annab?

Ma arvan, et osal inimestest on sotsiaalne närv kaasa sündinud, sul kas on või ei ole seda. Ma arvan, et ma teeksin kõiki töid üldse ilma rahata ja vabatahtlikult, kui see kuidagi võimalik oleks.

Saaks rahulikult neid asju teha, mis muudavad inimeste elu paremaks, ilma et iga hetk peaks arvestama sellega, mida sa vastu saad. Siiski viimased kaks aastat on vabatahtlik töö mulle päris tööks saanud ja ma olen Teeme Ärade eest palka saanud.

Kuidas kõigi Minu Eestisse kaasatud inimeste eriarvamustega hakkama saada?

Sellist projekti tehes ei tohi kunagi mõelda, et sa oled üksi kõige targem, vaid alati tuleb leida need inimesed, kes on targemad kui sa ise. Kui selline tiim on olemas, siis on võimalik kõike teha. Juhi roll on minu silmis see, et sa oled inimeste jaoks olemas.

Sa oled vabatahtlike asjadega tegelenud juba vähemalt 15 aastat. Kuidas ühiskond selle aja jooksul muutunud on?

Palju tolerantsemaks ja koostöövalmimaks. Enam ei vaadata naljakalt, kui sa midagi tasuta teed. 90ndate alguses peeti seda päris kummaliseks, aga tänaseks on palju rohkem neid, kes saavad aru, et vabatahtlik töö on iseenese arendamine, et see toob sulle ühel või teisel viisil tulu.

Kas see on energia, suhted, usaldusväärsus või sa näitad end heast küljest ja sinu oskusi kasutatakse teine kord palga eest ära. Ma millegipärast arvan, et praegu on täpselt see aeg, kus vabatahtlik töö teeb järsu tõusu, sest rahamaailm on nii kokkukukkumise ääre peal.

Mida sa nüüd edasi teed?

Ma tahaks praegu, et need asjad, mis mõttetalgutel välja mõeldi, ka ellu läheks. Ma tahaks toeks olla ja kui keegi tuleb küsima, siis nõu ja kogemusega aidata. Natukene tuleb veel näppu pulsil hoida, et seemnetest idud välja tuleks.

Aga sealt edasi, võib-olla on hea mõte teha uued mõttetalgud. Iga aasta võiks ju inimene neli tundi oma riigile pühendada!