Juunis kümneaastaseks saanud Poliitikauuringute Keskuse Praxis kodanikuühiskonna ja valitsemise programmi direktor ANNIKA UUDELEPP kiidab intervjuus Alari Rammole Eesti arengut ja teeb kriitikat oma lemmikteemadel nagu riigivalitsemine, avalike teenuste osutamine ja laiema visiooni puudumine.

Hoiad sa siiani rekordit kui Eesti noorim ministeeriumi kantsler?

Jaa, hoian.

Mis sul arus oli? Alla aasta avalikus sektoris töötanud ja kohe tippjuhiks?

Hullumeelne tahe teha Eesti riiki paremaks.

Õnnestus see keskkonnaministeeriumis?

Ma arvan küll. See oli väga motiveeriv, väga vastutusrikas ja suurt isiklikku initsiatiivi nõudev töö. Olen siiani täiesti veendunud, et riigiametnik on olla uhke ja hää ning palju on neid ametnikke, kes ei mõtle üheksast-viieni stiilis, vaid tegutsevad tõeliselt säravate silmadega.

Kust tuleb enesekindlus minna sisuliselt otse ülikoolist viitsadat inimest juhtima?

Kindlasti on oma roll noore inimese teotahtel ja julgusel, aga ma mõtlesin enne otsust ikka kaua. Kui sa leiad endas sisemist tahet töötada Eesti riigi ja ühiskonna heaks, siis sellist võimalust sageli ei teki. Suureks abiks oli ka minu tänapäevase riigiteadusliku hariduse taust.

Sind teatakse kui kunagi naerusuist inimest, siis kui nõudlikku ja liialt tõsist ametnikku, aga nüüd tundud jälle naeratav.

Enesega rahulolu on väga oluline mis tahes töös. Mõnikord on ikka pingelisemaid aegu ja isiksuslikult on kõik mu töökohad olnud väga arendavad ja väga kiire õppimiskõveraga. Kui ministeeriumi juhtima asusin, küsiti minult, et kui kolmekümneselt on tippjuhi kogemus käes, mida ma siis edasi teen. Ma olin juba enne seda ametikohta selgeks mõelnud, et karjäär ei ole vertikaalne redel, vaid eelkõige võimalus ennast mitmekesiselt arendada ja elada väga lahedat ning sisukat elu.

Mujal maailmas on paljud riigijuhtimises ja tippäris tegevad inimesed mingil elukaare hetkel jõudnud kodanikuühenduses töötamiseni ja nad hindavad seda ääretult kõrgelt. Võib-olla Eestis pole sellest lihtsalt veel aru saadud.

Avalik sektor ammendus vaid selleks hetkeks?

Sektoripõhine piiritlemine pole ammendumise kriteerium. Väljakutse ei ole asutuse-, vaid töö sisu põhine ja kus sa seda teed, on üsna teisejärguline.

Praxise kogemus on mulle näidanud väga huvitavaid ja märksa paindlikumaid võimalusi, kuidas oma tööd paremini teha. Samuti on töö viinud mind kokku näiteks ühendustes töötavate professionaalidega, kellega ma riigiametis töötades poleks kohtunudki. Täna on võimalused ka riigiametis paremad – ametnikud pole õppinud mitte üksnes kodanikuühendustega suhtlemist, vaid näevad järjest enam koostöökohti nn teadmustöötajatega. Minu jaoks on väga oluline töötada tarkade inimestega, ma ei saa seda kuidagi varjata.

Sinu pilt kodanikuühiskonnast oli küllap erinev keskmise 25-aastase ametniku omast?

Teadsin kodanikuühenduste rolli ühiskonnas, tajusin nende olulisust ja olin väga palju mõelnud võrgustike toimimise peale. Mitte hierarhia ja turu, vaid just võrgustiku.

Keskkonnaorganisatsioonid olid ministeeriumile kindlasti tülikad.

Tegelikult on mul väga hea meel, et keskkonnavaldkonnas tegutsevad tugevad kodanikuühendused. Kui ma ministeeriumisse läksin, räägiti mulle kohe, et nende ja nendega oleme me tülis. Palju oli isikutevahelisi probleeme, aga ka vastastikune rollitaju oli nihkes. Seadsime sisse regulaarse ümarlaua keskkonnaühendustele ja see üksnes ei loonud paremat koostöösuhet, vaid ka usaldust, õpetas üksteist paremini tundma. Need kohtumised ei kulgenud alati rahumeelselt ja konfliktivabalt, aga see oli ikkagi viis tulla kokku jarääkida asjadest, tekitada sisukam dialoog.

Aastad lähevad, aga ikka on vastastikku kurtmist ja näpuga näitamist.

Mõlemal pool on endiselt puudu oskustest, teadmistest ja väärtustest, mis annavad kokku kompetentsi. Üks asi on teada kaasamise rolli, teine osata kaasata ja sa ei saa ka kaasata, kui sa ise ei arva, et see on oluline ja kasulik. See nõuab mõtlemist ja tahet, kuna tegu pole ühekordse ürituse, vaid partnerlussuhte väljaarendamisega.

Avalikul sektoril endalgi on palju katsumusi. Selge on vajadus riigiaparaati moderniseerida. Mitte et me oleks arengust maha jäänud, aga mõned väljakutsed ei ole sellised, mida saavutaks asutused eraldi, kes on arenenud oma loogika järgi ja teinud riigi kui terviku juhtimise väga raskeks. Koostöösuhted on sageli isikupõhised ning kui muutuvad inimesed, lähevad nendega ka mälu ja suhted ja sellest võib sõltuda piltlikult öeldes ühe valdkonna tulevik aastateks.

Iga asutus peab hoolitsema, et ei juhtu vaid väljund – töö on ära tehtud –, aga tekiks ka mõju. See on selgelt ka töökorralduse taga: igaühel on oma maailm oma majas, aga riik võiks olla üks süsteem, ühtlustades ja standardiseerides põhiprotsesse näiteks. Vähe on kliendikeskset mõtlemist ja nägemine, et tööd tuleb teha inimese jaoks, on avalikku sektorisse veel üsna lünklikult jõudnud.

Takistused on ametkonnas või poliitikas?

Näiteks see, et meil pole toimunud haldusreformi, on poliitilise otsustamatuse vili. Konkurents omavalitsuste vahel on tihe, koostööhuvi on üsna tagasihoidlik. Ühel hetkel hakkab keskvalitsuse ja omavalitsuste vastandumise retoorika suunama ka kodanike mõtlemist ja õõnestama usaldust oma riigi vastu.

Ametnikkonna hulgas on inimesi, kes tahaks muutusi ellu viia, aga mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb. Väheneb usk sellesse, et midagi on võimalik ära teha, sest sageli ei tehta.

Ja see on poliitikute probleem?

Aga ka ametnike, kui nad ei suuda kokku leppida ja vaadata riiki kui tervikut. Ei ole mõtet ainult poliitikuid süüdistada, mõlemad on osalised.

Poliitilisel tasandil kritiseerin ma eelkõige seda, et meil pole ühelgi erakonnal selget visiooni, kuidas riigivalitsemist arendada. Soomlased tegid omale just pikaajalise plaani ja kõik erakonnad teavad, et see tuleb ära teha, sest rahvastik vananeb, efektiivsust on rohkem vaja jne. Tony Blair tuli välja jõulise agendaga avalike teenuste reformimiseks, Holland samamoodi. Need on teemad, mille pealt on – utreerides – võimalik valimisi võita. Mitte mõeldes, et kõik riigiaparaati puudutav on igav ja kuiv ning ei kõneta valijat.

Eestis kõnetaks või?

Ma arvan, et ei ole osatud panna kõnetama – rääkida inimestele parematest avalikest teenustest nii, et nad aru saavad, kuidas see nende elu mõjutab. Kui pole visiooni, ei mobiliseeru ka poliitilised jõujooned millegi ära tegemiseks.

Poliitikad võiks ju ometi valijate tahtest ja arukusest sõltuda?

Kodanikuharidusega peab väga tõsiselt tegelema ja suur roll on siin kodanikuühendustel ning meedial ja haridussüsteemil. Kodanikuharidust ei ole vaja üksnes selleks, et inimesed valimiskastide juures saaks aru, mida nende otsused kaasa toovad, vaid ka selleks, et meie ühiskond oleks turvalisem, et meil oleks mõistlikud harjumused, rohkem teadmisi ja et riigil oleks vaja vähem oma nina igale poole toppida. Aktiivseks ja teadlikuks kodanikuks õppimine on ühiskonna arengu üks võtmetegureid.

See võtab ju jubedalt aega, veel mitu samasugust riigikogu tuleb ...

Võtabki. Aga mõtle, kui kaugele me oleme jõudnud 20 aastaga. Muutused on võimalikud.

Ka Tallinnas?

Ma arvan küll. Meil on järjest inimsõbralikum elukeskkond ja seltsitegevus on lõpuks nähtav, nii et inimeste tahtel on olnud mõju. Kui seda tahet mitte avaldada, ei saa mõju tekkidagi. Kodanike usk endisse ja koostöösse on väga vajalik ja selle mobiliseerimiseks on tarvis kodanikuühendusi. Võimul on vaja muidugi neid aktsepteerida, mitte pähe istuda.

Mõned otsused on alati sellised, mis täna tunduvad kedagi riivavat, aga pikas perspektiivis on hädavajalikud – auku tööealises elanikkonnas saab 15 aasta pärast tasakaalustada vaid jõuline sisseränne; ja riik ei saa tulevikus kodanikele ka enam elementaarsetes asjades nii palju lubada kui seni.

Need on valusad teemad ja neist peab rääkima, sest ka ebapopulaarseid asju saab põhjendada, arutada, kuidas kollektiivselt nendega toime tulla. Siis saavad ka inimesed aru, miks asjad juhtuvad, sest suur osa usaldamatusest ja vastuseisust tuleb elementaarsest infopuudusest. Kuigi eestlased on väga sõnakuulelikud inimesed ja valmis paljut ära kannatama – Prantsusmaal oleks rahvas tänaval.

Mis Praxise agenda on?

Kümme aastat tagasi mõtestatud missioon on ka täna elus – teha riigis otsused kvaliteetsemaks, pakkudes nii sisulist infot kui ka arendades demokraatlikku otsustuskultuuri ja kodanikuühiskonda.

Me teeme seda piltlikult öeldes kolme haakuva hammasratta kaudu, millest uuringud moodustavad kõige suurema osa. Teine hammasratas on eri laadi koolitused, mis on suunatud inimeste võimekuse tõstmisele, et analüüsidest sündinud ettepanekuid suudetaks ka ellu viia.

Kolmas hammasratas on ideed, kus me oleme Eesti juhtiva mõttekeskusena selles rollis, et toome aeg-ajalt mingid ideed “orbiidile” ja toetame neid uuringute ning koolitustega. Kui me tegime aasta eest avalike teenuste delegeerimise analüüsi, ei teadnud keegi, et teema komeedina lendab. Siin sa näedki, kuidas ideed tegelikult kusagile jõuavad ja nad ei pea alati ja üksnes poliitikute ja teiste tippotsustajateni jõudma, vaid ka nendeni, kel nende teadmistega midagi peale on hakata – ühenduste, ametnike, ettevõtjateni.

Kui palju 10 aastaga mõttekodade endi mõju on muutunud?

10 aastat tagasi ei teatud Eestis, mis see poliitikaanalüüski on. Mõeldes globaliseerumise ja teadmusühiskonna peale on mõttekeskustel järjest enam tulevikku. Teadmiste monopol ei ole otsustajate käes ega üldse mitte kusagil, vaid see on laiem ja sa pead metsikult tööd tegema, et aru saada, kus sa oled, ja selleks on vaja häid partnereid. Mõttekeskused saavad olla sillaks, tuua ideid sinna, kus neid veel pole.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta