"Eesti Metsanduse Arengukava aastani 2030" läbis Riigikogus 24. jaanuaril esimese lugemise ning järgmiseks etapiks on keskkonnaministeeriumi ja huvigruppide osalusel Riigikogu keskkonnakomisjoni avalik istung 9. veebruaril.

Mida arvavad Rohelised metsanduse arengukavast? Kas  minister Madis Kallase poolt Riigikokku saadetud arengukava tuleks vastu võtta? Kuidas hääletaksid Rohelised?

Rohelised hääletaksid EI. 

Roheliste arvates ei kaitse arengukava piisavalt elurikkust ja elupaiku ning isegi ei taga Eesti süsinikusidumise kohustuse täitmist. Dokument jääb looduse kaitsel ebapiisavaks.

Keskkonnaminister Madis Kallas on vähemalt püüdnud metsanduse arengukava paremaks muuta

Seejuures soovime tunnustada keskkonnaminister Madis Kallast pingutuste eest olla üle väga pika aja esimene keskkonna eest seisev keskkonnaminister. 

Paraku tuleb nentida, et loodus vajab enamat, kui Madis Kallasel on õnnestunud Metsanduse Arengukavasse kirjutada.

Kuigi praegune versioon on palju parem kui eelmine, ei piira ta piisavalt lageraiepõhist metsamajandamist, mille all Eesti metsad praegu kannatavad.

Arengukava üldeesmärk on tagada Eesti metsanduse kestlikkus, mida plaanitakse saavutada kolme alaeesmärgi kaudu. Esiteks ökoloogiline: “Metsandus aitab tagada metsaökosüsteemide ja nende elurikkuse püsimise, leevendab kliimamuutusi ning kohaneb kliimamuutuste mõjuga”. Teiseks majanduslik: “Metsasektor on majanduslikult konkurentsivõimeline”. Kolmandaks kohalike kaasamine: “Metsandus on kaasav ning arvestab sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtustega”. Aasta tagasi oli esimene alaeesmärk “Metsandus arvestab kliimamuutuste ning metsade elurikkuse seisundiga”, nii et ökosüsteemid ja elurikkus on uues versioonis vähemalt eesmärgina kindlas kõneviisis välja toodud. Küll aga pole eesmärgistatud, et Eesti metsamaa muutuks taas süsinikusidujaks, sest “leevendab kliimamuutusi” ei ütle seda otsesõnu välja, vaid jääb mittemidagiütlevaks.

Metsa majandamine peab mahtuma ökoloogilistesse piiridesse, mitte vastupidi

Keskkonnaminister Madis Kallase sõnul tõstetakse arengukava eelnõus esile, et metsandus peab tagama metsa ökosüsteemi säilimise ja kliimaeesmärkide täitmise ning arvestama ka elurikkusega. "Varasemalt oli nii, et ta peab arvestama metsa, ökosüsteemidega ja teiste asjadega, aga minu jaoks oli see liiga üldsõnaline, ma tahtsin, ta peab tagama," selgitas minister rõhuasetuse muutust. Samas tuleb tõdeda, mainitud muutus kajastub küll sissejuhatuses, aga mitte arengukavas sees olevas pealkirjas.

Kallas ütles arengukava tutvustades, et muutuva kliima tingimustes on üha olulisem küsimus metsade hea tervislik seisund, mis tagab nende võime siduda süsinikku ja seista vastu kliimamuutustest tingitud sagenevatele ja intensiivsematele häiringutele. Arengukava lisas seisab aga, et raiemaht peaks olema ühtlases mahus ja vahemikus 9 kuni 11 miljonit tihumeetrit aastas. Sellise raiemahuga pole paraku võimalik täita Eesti kohustusi süsinikusidumises ega tagada elurikkuse, st elupaikade säilimine. 

Raiemaht ei tohiks mitte mingil tingimusel olla üle 7,2 miljoni tihumeetri, on hinnanud loodusteadlased. 

Rohelistel on programmis kirjas: “Piirame lähiaastatel summaarse raiemahu Eesti metsadest 5 miljoni tihumeetriga aastas, et kompenseerida viimasel kümnel aastal toimunud üleraiet.”

Millal tohib raiuda? Kas pool raierahu aitab metsaelustiku hädast välja?

Elurikkuse ja elupaikade hoidmiseks pole oluline mitte ainult see, kui palju tohib raiuda, vaid ka see, kust ja kuidas tohib raiuda ning millal seda teha.

Plussina tuleb välja tuua, et raierahu on arengukavas sees: “ ... kehtestatakse kevadine raierahu kaitstavatel aladel nii riigi- kui ka eramaadel ning lisatakse volitusnorm Vabariigi Valitsusele täiendava raierahu kehtestamiseks kaheks kuuks kõikides metsades.“ Süvenedes kipub pluss aga tagasi miinuseks muutuma. Väga hea, aga kas kaitstavatel aladel ei peaks niikuinii olema välistatud pesitsusaegne raie? Ning kas te kujutate ette Vabariigi Valitsust pesitsusrahu kestestamas? Kaheks kuuks? Kaks kuud on ju narrimine, selle ajaga jõuavad linnupojad pesas kooruda, aga harvesteri eest veel ära ei lenda.

Roheliste programmis on raierahu/pesitsusrahu kohta lubadus: “Lisame looduskaitseseadusesse pesitsusrahu ja keelame raied kevadsuvisel ajal. Pesitsusrahu nii riigi- kui erametsas peab kehtima alates 15. aprillist kuni 15. juulini ja kaitsealadel alates 15. märtsist kuni 31. augustini. Lindude pesitsemise perioodil peab olema keelustatud ka maharaiutud võsa ja okste purustamine, et jätta ellu oksahunnikutes pesitsevate lindude pesakonnad.”

Kus ei tohi raiuda? Aeg on julgeda kirja panna, et lageraie igale poole ei sobi

Liiga vähe on metsanduse arengukavas ka juttu sellest, kus ei tohi lageraiuda.

Eesti Keskkonnaühenduste Koja metsatöörühm on oma kommentaaris arengukavale väitnud järgmist: “Meie hinnangul on metsaelustiku tõhusa kaitse oluline ja pakiline eeldus looduskoosluste ülepinnaline inventeerimine riigi- ja eramaal, nii kaitsealadel kui väljaspool neid. Põlismetsade ning EL loodusdirektiivi lisas nimetatud metsaelupaikade kaardistamine loob aluse, et täita EL loodusdirektiivi, elurikkuse strateegia ja metsastrateegia kohustusi ja eesmärke.”

Võtan eelneva lihtsalt kokku: me peame tagama, et ei meelega ega kogemata poleks võimalik lageraiuda veel säilinud vana metsa elupaiku, mis on vajalikud ohustatud liikide säilimiseks. Ning seejuures peame tunnistama, et tänapäeval on ohustatud juba enamik liike, kes ei suuda elada pargis või istanduses.  2019. aasta hindamise järgi oli ohustatud seisundis 45% haudelindudest.

Roheliste programmist saab lugeda: “Taastame rohevõrgustikud ja tagame vääriselupaikade säilimise. Toetame vääriselupaikade inventeerimist kogu riigimetsas ning võimaldame täiendavat sõltumatute vääriselupaikade inventeerijate koolitamist ja sertifitseerimist. Lõpetame riigimetsas üle 80-aastastele metsadele metsateatiste väljaandmise, kui sõltumatu hindaja ei ole kontrollinud, ega tegemist ei ole vääriselupaigaga. /…/ Eesti vajab püsimetsandust, et KAH-aladel ja piiranguvööndites säiliksid metsamaastikud ja erinevate liikide elupaigad.”

Rohelistena näeme suuremat vajadust ära määrata, kus tohib mil moel raiuda.

Metsi on võimalik majandada ka püsimetsana, nii et maastikuline ja elupaigaline väärtus säilib, aga ka puiduvarumine ei ole keelatud.

Püsimetsandus - hirmus koll, mis paneb lageraidurid värisema

Oleme ennegi tähele pannud metsasektori hirmu püsimetsanduse ees, kuna see tähendab edasiminekut harvesteride-eelsesse aega.

Arengukavas on kirjas, et “... tasub analüüsida majandamisvõtete (näiteks raievanusest loobumine, suurte lagedate alade koondumine, turberaiete osakaalu suurenemine, püsimetsanduse osakaalu suurendamine, pesitsusaegne raierahu kogu metsale jms) rakendamise mõju nii keskkonna kui ka sotsiaalmajanduslikest aspektidest” ja “ Täiendava selguse loomise huvides on vajalik püsimetsanduse alased uuringud ja selle mõiste defineerimine Eesti kontekstis.“

Päriselt ka, me teame, mis on püsimetsandus ja kuidas see käib! Püsimetsandus toimub ka praegu just nagu eelnevatel sajanditel, see pole uus leiutis. Uus on pigem üliefektiivne harvesterimetsandus, mis põhineb kogu täiskasvanud metsa “hukkamisel” ja uue metsapõlve nullist kasvatamisel. See aga tähendab, et väikesed istikud peavad suureks kasvama vanemate puude abita. 

Püsimetsanduses on tegelikult võimalik kasvatada rohkem puitu kui lageraietega. Kuidas, küsite. Nimelt lageraiete puhul lähevad kõik langil kasvavad noored puud “prügiks”, st hakkeks, aga püsimetsanduse puhul saab nad kasvama jätta ning see tähendab paarikümne aasta pikkust edumaad tühjaks võetud ning rikutud pinnasega lagelangiga võrreldes. 

Seega ootaks arengukavalt reipamat suhtumist püsimetsandusse, praegu jääb mulje, et seda on mainitud looduskaitsjate ja üksikute entusiastide rahustamiseks, aga tegelikku üleminekut püsimetsandusele riigimetsas ei unistatagi. Kuigi see oleks ainus võimalus kiiresti täita nii süsinikusidumise kui ka elurikkuse säilitamise eesmärgid.

Värske Turu-uuringute AS-i uuring näitab, et 68% Eesti elanikest pooldab riigimetsas raiemahu vähendamist, sealjuures 26% vähemalt poole ja 25% vähemalt kolmandiku võrra. Samuti näitab uuring, et 77% eestimaalastest pooldab riigile kuuluva tulundusmetsa majandamist püsimetsana.

Just riigimetsades on võimalik kiiresti muuta metsamajandamistavasid: püsimetsandus tuleb kasutusele võtta palju suuremal alal, sh kõigil KAH-aladel, endistes puhke- ja kaitsemetsades; kaitsealadel tuleb keelata uuendusraied ning lisaks tuleb suurendada kaitsealuse metsa pindala. Kui erametsade käekäiku saab sekkuda vaid seadust muutes, siis riigimetsa looduskaitse- ja majandamispraktikaid saab muuta ka valitsuse otsusega.

“28. veebruaril 2022 avaldas ÜRO Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel IPCC raporti, mille autoriteks olev teadlastekogu soovitab võtta kaitse alla pool kogu planeedi maismaast – vähemast ei pruugi ökosüsteemide taastamiseks piisata. Teadlased rõhutavad, et vajalikud otsused ja muudatused tuleb teha kohe, et tagada inimesele eluks vähegi sobilikud tingimused. Metsamajandamine lageraietega hävitab KAH-alad, vähendab kaitstavaid väärtuseid kaitsealadel ning süvendab elurikkuse kriisi. Eesti loodus vajab raiepraktikate muutmist,” seisab kirjas Roheliste metsandusprogrammis.

Kas kaasamise nime all pakutav suhtlusvõimalus on olulisem kui kodulähedaste metsade tegelik kaitse?

Metsanduse arengukava eelnõus on alaeesmärk “Metsandus on kaasav…” ja peatükk “Kaasav ja sotsiaalne metsandus”, mis nii suurelt väljatooduna on ilmselgelt mõeldud leevendama ühiskonda lõhestavat “metsasõda”. Seda nentides ei vaidlusta ma vajadust metsandusotsustesse inimesi kaasata. Küll aga paneb kibedalt muigama, et metsanduses on kaasamine olulisemaks punktiks seatud kui asulalähedaste metsade kaitse - seda toonitatakse märksa rohkem.

Aga millest tekkis nii suur kaasamisvajadus?

Eesti rahvas ei kannata suhtlusvaeguse käes ja inimesed ei rõõmusta nimme võimaluse üle oma kogutud säästudest huvikaitse õigusabi arveid maksta, et kodumetsi kaitsta. Küsimus ei ole ju mitte kohalikele tegevuse pakkumises. Kõigil viimaste aastate kohalike metsakaitseorganisatsioonide kaasamisnõudlustel on ju üks põhjus: inimesed ei soovi, et nende kodumetsad, hingemaastikud raiutaks lagelankideks. Kaitstakse nö KAH-alasid, mis on endised puhkemetsad ning asulalähedased kaitsemetsad, samuti rohevõrgustik. Neid metsi ei peakski lageraiuma, vaid kaitsma ning vajadusel majandama püsimetsana, et säiliks nende maastikuline väärtus nii inimestele kui teistele liikidele.

Suur osa metsandusprobleemidest saaks lahendatud, kui võetaks tagasi 15-aasta tagune metsaseadus, mis kaitses neidsamu kaitse- ja puhkemetsi. Meil oleks piisavalt kaitsealust ja puhkemetsa, elurikkusel oleks ruumi ning metsandussektori süsinikuheide oleks märkimisväärselt väiksem.

Me peame riiklikul tasemel julgema oma loodust kaitsta

Aeg on adresseerida tegelikke probleeme ja ka arengukavades lõpetada ebamäärane kõneviis, mida iga osapool saab väänata kuidas soovib. Me peame julgema otse välja öelda, et majanduse nimel ei tohi hävitada loodust ning seadma kindlad piirid.

Eesti metsanduse kõige suuremaks probleemiks on pelleti- ja puiduhakke ning puitmaterjali suur ekspordimaht. Looduse säilimise ja kohalike elanike puidutarbimise jätkuva võimaldamise huvides on vaja puidu Eestist väljavedu lõpetada.

Õnneks on see tegelikult võimalik, kuigi sellest võimalusest püütakse see maha vaikides mööda minna. Kokkuleppel Euroopa Komisjoniga on võimalik teatud eksporti piirata. 

Vastuseks Eesti Metsa Abiks tehtud päringule vastas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Sille Kraam: “Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artikkel 36 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 30) ütleb, et artiklite 34 ja 35 sätted ei välista ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud kõlbluse, avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks; kunstilise, ajaloolise ja arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks.” Järelikult on meil vaja otsustusjulgust öelda, et see probleem on päris ning meie looduse säilimise nimel on vaja puidueksporti piirata.

Roheliste eesmärk Riigikokku kandideerimisel on saada koalitsioonis keskkonnaministri koht. Rohelisel keskkonnaministril on lihtsam seista tõeliselt looduskaitseliste väärtuste eest, kuna ta esindabki looduskeskkonda, looduskaitsjaid ja just täpselt selleks mandaadi andnud valijaid.

Eestimaa Rohelised soovivad näha Eestimaa looduse kaitseks rakendumas märksa tugevamat kaitset, kui on kirjas praeguses Metsanduse Arengukava eelnõus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta