Kodumaise mahetootja Loodusvägi üks omanik ja juht Ahto Vegmann tõi ühes hiljutises intervjuus välja järgmise mõtte: pigem maksab ta tarbijana täna mahetoidu söömiseks pisut rohkem kohalikule talunikule ja toitub sedasi tervislikult, kui maksab sama raha (ja ehk rohkemgi veel) aastaid hiljem apteekrile.
- Ettevõtlus
- Marko Siller, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum
- 21. oktoober 2013
See on näide üksikisiku tegevus-tagajärg seosest, kui räägime, kas peaksime tarbijatena eelistama vastutustundlike ettevõtete kaupu.
Kuidas on aga lood, kui püstitame sama küsimuse ühiskonna jaoks laiemalt? Mis hind on sellel, kui me arvestame või ei arvesta oma ostuotsustes ettevõtte ühiskondlikku vastutustundlikkust?
Enne, kui jutu tuumani jõuame, võtame paar sammu tagasi ja alustame ühest numbrist: 27% eestlastest on valmis maksma kõrgemat hinda ühiskondlikult vastutustundlike ettevõtete poolt pakutavate toodete ja teenuste eest. Sellise näitajani jõudis rahvusvaheline uuringufirma Nielsen oma hiljuti avaldatud küsitluse tulemustes.
Iga neljas eestlane. On seda vähe? Või parajalt? Meist vaid mõne protsendipunkti võrra eespool olid soomlased ja hollandlased (31%), britid (32%) ning norrakad ja taanlased (37%): kõik meist jõukamad riigid. Selles valguses polegi ju paha tulemus.
Ma arvan, et see 27% on väga hea tulemus. Ja mitte ainult võrdluses teistega, muidu ka. Veerand Eestis elavatest inimestest on ju 347 000 inimest ja natuke pealegi. Selline rahvahulk on valmis maksma sama toote eest rohkem sellisele ettevõttele, mille puhul nad usuvad, et asjad on aetud hoolivalt ja jätkusuutlikult. Võrdluses siis ettevõttega, mis pakub sama kaupa, aga teeb seda ehk üle-laipade-ja-maksku-mis-maksab stiilis.
Anname tegelikkusele au – selge see, kui rahakoti avamiseks läheb, siis reaalselt teeb sellise sammu väiksem osa tarbijatest. Aga siiski! Ma tahan uskuda, et veerandi elanikkonna toetus (mis loodetavasti ja ilmselt kasvab koos ühiskonna arenguga) – see on kinnitus õigel teel olemisest neile ettevõtetele, mis vastutustundlikule ja jätkusuutlikule ettevõtlusele mõtestatult lähenevad, analüüsivad oma tegevust vastavas indeksis, jagavad omi kogemusi, õpivad teistelt ning oma olulistelt sidusgruppidelt.
Nüüd jõuame järgmise küsimuseni: kes ütles, et vastutustundlike ettevõtete tooted ja teenused on ilmtingimata kallimad?
Toosama Nielseni uuring sellise küsimuse muidugi püstitas. Eks see võimaldab tegelikult saada vastust küsimusele, kui tähtis vastutustundlik äritegevus tarbijate jaoks laiemalt on.
On sektoreid, kus vastutustundlike ettevõtete kaup ongi sageli (aga mitte alati) kallim. Näiteks erinevad mahekaubad – toit, rõivad, kosmeetika. Kui sisendi kättesaamine ja tootmine on kallimad väiksema mahu tõttu kui peavoolu massitoodangul, siis see tõstab müügihinda.
Aga see ei pea ilmtingimata nii olema. Äritegemine vastutustundlikul moel ei nõu igal sammul lisakulu. Palju asju on kinni väärtustes ja lihtsates otsustes.
Samuti on see tegelikult suisa inspiratsiooniks kulude kokkuhoiule: kuidas säästa energiat, vähem materjali kasutada, taaskasutada, või siis hoida töötajaid enda juures kauem, panustada nende arengusse ja tervisesse, et ei peaks pidevalt uute inimeste värbamisele ja väljaõppele aega ja raha kulutama, haiguspäevi oleks vähem ning saaks olemasoleva tiimiga sama ajaga rohkem lisaväärtust luua.
Maalime nüüd aga vastupidise pildi, ehk isegi veidi liiga naiivse. Küsime, mis saab siis kui ettevõte käitub risti vastupidi?
Toon mõned näited sellise tegevuse tagajärgedest. See on hind, mida ühiskond maksab juhul, kui toetame oma ostutotsustega hoolimatuid, passiivseid ja kohati hoopis vastutustundetuid ettevõtteid.
Kui tööohutuse ja töötervishoiu nõuete järgimises järeleandmisi tehakse, siis kannatab laias mõttes Eesti rahva tervis.
Kui tööandja ei mõtle sellele, et võiks ka oma töötajate tervislikule eluviisile vabatahtlikult kaasa aidata, siis jääb kasutamata oluline potentsiaal meie rahva tervise edendamisel.
Kui ettevõte maksab oma töötajatele ümbrikupalka, siis jääb riigil maksutulu saamata. Samuti kannatab töötajate sotsiaalne kindlustatus täna ja tulevikus.
Kui ettevõte kasutab teadlikult madala kvaliteediga materjali või toorainet, siis on tõenäoline, et müüdud kaup kestab vähem, laguneb kiiremini või toob kaasa muu kahju. Järelikult peab ostja kiiremini uue ostu sooritama ja taas raha kulutama.
Kui väiksemas kohas tegutsev ettevõte ei panusta kohaliku piirkonna arengusse, siis jääb kasutamata üks hoob kohaliku elu elujõulisuse säilitamiseks - lisaks töökohtade loomisele võiks ärisektor muulgi moel nõu ja jõuga abiks olla.
Kui tööandja ignoreerib inimeste mitmekesisust, näiteks jätab kasutamata võimaluse värvata erivajadustega inimesi või panustada vähese kogemusega noorte või just eakate tööhõivesse, siis jääb oluline osa tööturul riskigrupis olevaid inimesi aktiivsest ühiskonnaelust isoleerituks, mis muuhulgas tähendab kõigi teiste jaoks vajadust neid ülal pidada.
Võiksin jätkata. Mis on mu jutu mõte? Kui ärisektor ei tegutse vastutustundlikult, ei tee enamat, kui neilt seadusega nõutakse, siis jääb palju tegemata. Tarbijad saavad ettevõtteid mõjutada. Meie otsustel tarbijatena on kaugem ja suurem mõju.
Ehk siis, kui küsitakse, mis on vastutustundliku ettevõtte pakutava toote hind, siis võiksime vaadata seda laiemalt, kui vaid seda, kas üks asi on kallim või mitte. Küsimus on pigem selles, millist hinda peame maksma ühiskonnana mitte vastutustundlikult käituvate või oma täit potentsiaali mitte ära kasutavate ettevõtete tegevuse(tuse) eest.
Mõistlikke ja läbimõeldud ostuotsuseid!
Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum koostab kuuendat aastat järjest Eesti jätkusuutliku ettevõtluse indeksit. Ettevõtteid, kes soovivad oma tänast taset sel teemal hinnata ning ekspertide tagasisidet saama, kutsutakse vastama indeksi küsimustikule, mis on http://www.csr.ee/jatkusuutliku-ettevotluse-indeks/ lehel avatud kuni 17. novembrini. Küsimustik käsitleb ettevõtte rolli kogukonnas, keskkonnasõbralikkust, heaks tööandjaks olemist, eetilist ja vastutustundlikku turukäitumist.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
