Seoses Euroopa Liidu direktiivist lähtuva kohustusega võtta kasutusele uued munakanade puurid, on meedia peamiselt keskendunud hinnatõusu teemale. Seni aga pole tekkinud tõsist arutelu, milline on munade eest makstav õiglane hind.

Eri osapoolte jaoks on õiglane hind erinev. Tarbija eelistab võimalikult odavat hinda, mõtlemata üldjuhul sellele, kuidas on kanamuna toodetud. Tootja soovib, et müügitulu ja tootmiskulu vahe oleks võimalikult suur. Intensiivses tootmises tähendab see tootmiskulude hoidmist võimalikult madalal tasemel ning tarbijate hinnatundlikkusel kombates võimalikult kõrge hinna küsimist.

Mis oleks aga õiglaseks hinnaks kolmanda osapoole ehk tootmisvahendi ehk kana jaoks?

Kana jaoks oleks õiglane selline hind, mille eest suudab tootja talle tagada head pidamistingimused ning tingimused loomuomaseks käitumiseks. Arvestades, et loomuomast käitumist ja heaolu võimaldavad vaba- ja mahepidamise süsteemid, algab hetke turutingimustes õiglane muna hind 20 sendist ning küündib kuni 36 sendini. Täpselt nii palju maksavad vabalt või mahetingimustes peetud kanade munad. Kindlasti ei ole kana jaoks õiglane hind praegu puurikana muna eest küsitav 11 kuni 15 senti ning ei aita ka 20-30%-ne hinnatõus. Kanade pidamistingimused lähevad uutes puurides natuke paremaks, kuid erinevalt meedias kajastatust, ei taga uute puuride kasutuselevõtt paraku kanade heaolu.

Tarbija võib väita, et puurikanade munade hinnatõus on ülekohtune, kuid olgem ausad - puurikanade munad on väga odavad. Vabalt ja mahedalt peetud mune nimetatakse kalliks, mitte õiglaseks hinnaks. Kümnest vabalt peetud kana munast tehtud omlett maksab 2 eurot ning sellest jätkub neljale inimesele. Kas ühe söögikorra eest 50 senti maksta on tõesti nii kallis?

Miks ei taga uued puurid lindude heaolu?

20. märtsil Postimehes ilmunud artiklis "Kanade pidamisnõuete muutus tõstab munade hinda" kirjutab reporter Nils Niitra, et nüüd pole kanade elul väga vigagi - ühel kanal peab olema vähemalt 750 ruutsentimeetrit puuripinda, mida pole sugugi vähe. 

See eksitav info vajab täpsustamist. Vastab tõele, et iga kana kohta on vaja tagada 750 cm2 puuripinda, kuid sellest kasutatavat pinda on ainult 600 cm2, mis on jätkuvalt väiksem kui A4 suuruse lehekülje pind. Ülejäänud 150 cm2 on pesapind kana kohta. 

Samas artiklis iseloomustab Talleggi turundusjuht Krista Kalbin kanade elumuutust kolimisega Lasnamäe korterist Viimsi ridaelamusse. On mõistetav, et turundusjuht soovib näidata kanade pidamistingimusi paremas valguses kui need tegelikult on. Pigem oleks vanades, täiustamata puurides olevate kanade elu võrreldav Kopli puumaja lageda köök-toaga, kus puudub kanalisatsioon ja vesi ning kus elab 12 inimest. Uutesse puuridesse asumist saaks võrrelda kolimisega Lasnamäe ühetoalisse korterisse, kus elab samal ajal veel 59 inimest.

Uute puuride paremad tingimused on suuresti illusioon. Peamiseks puuduseks on jätkuvalt ruumi puudus, mis ei võimalda lindudel loomuomaselt käituda. Uutes puurides on linnu kohta vaid vaevalt postkaardi suurune pind lisaks. See ei võimalda lindudel joosta, vabalt tiibu sirutada, lehvitada ega lennata.

Puuri kõrgus on küll 10 cm kõrgem võrreldes vanade puuridega, kuid 45 cm ei ole kanade loomuliku käitumise jaoks piisav. Eriti mõjutab puuri madalus õrte kasutamist. Õrred on uutes puurides üldjuhul 6-8 cm kõrgusel põrandapinnast. Linnud tajuvad seetõttu õrsi pigem teise põranda tasandina kui õrrena.

Tavaliselt on puuris üks pesa ja üks allapanuga ala kõigi kanade kohta ehk suuremates puurides üks pesa 60 kana kohta. Sellised tingimused tekitavad võitlust ja stressi. Ka tootjad ise on tunnistanud, et uues puuris on küll rohkem põrandapinda, kuid kuna linde on rohkem, siis esineb rohkem ka üksteise kiusamist-nokkimist (vt 12.09.2011 Päevalehe artiklit "Eesti tuntuim munatootja Tallegg ei suuda euronorme õigel ajal täita ja eelistaks trahvi maksta").

Lõppkokkuvõttes loovad uued puurid olukorra, kus vahendid ja tingimused loomulikuks käitumiseks oleksid justkui olemas, kuid ruumipuuduse tõttu pole neid võimalik mugavalt kasutada ning ei oma seega heaolu seisukohast olulist efekti.

Eeltoodut arvestades paneb hämmastama, et Eesti Linnukasvatajate Seltsi juht Matti Piirsalu väidab 20. märtsil Delfi Majanduses ilmunud artiklis "Linnukasvatajate seltsi juht: roheliste nõuded kana- ja munakasvatusele on ebamõistlikud", et direktiiviks kujunenud nõudmised ei ole normaalsed. Üldistades võib sellest järeldada, et linnukasvatajad ei hooli lindude heaolust, vaid keskenduvad ainult toodangu saamisele ja kasumi tootmisele. Tänapäeval elab üha rohkem inimesi kaastundlikku elu, hoolides ka loomade heaolust ning eelistades loomadele heaolu tagavate tootjate toodangut. Kahju, et linnukasvatajate seltsi juht ei suuda seda potentsiaali näha.

Sellist suhtumist kohtab kahjuks mitmete suurtootjate seas, kes ei ole pidanud vajalikuks tähtaegselt, s.o käesoleva aasta alguseks puure välja vahetada. Näiteks Eesti suurim kanamunade tootja Tallegg on meedia vahendusel välja öelnud, et nad on nõus trahvi maksma, kuid uutesse puuridesse loodab ettevõtte 2012. aasta jooksul paigutada ainult 60 protsenti linde.

Tootjate sõnavõttudest jääb kõlama kurtmine uute tingimuste loomisega kaasnevate suurte kulude üle ning euronõuete, kui ülekohtuste ja liiga karmide tingimuste kehtestamise üle. Ometi on juba 2003. aastast teada, et vanad puurid tuleb välja vahetada ning üleminekuaeg on olnud piisavalt pikk. Nii suurtootjate käitumisest kui jutust jääb paratamatult mulje, et nende arvates ei väärigi linnud paremaid tingimusi.

Samal ajal räägivad tootjate esindajad turundusnipina meedias sellest, kuivõrd head tingimused kanadel uutes puurides on, ahvatledes tarbijaid südametunnistuse piinadeta puurikanade mune ostma. Tarbija ei tohiks aga naiivselt arvata, et kõrgemad puurikanade munade hinnad tähendavad kõrgemat lindude heaolu. Puur jääb paraku puuriks ning puurikanade tingimusi ei tohiks ükski lindudest ja loomadest hooliv inimene heaks kiita.

Tunnustada tuleb neid Eesti tootjaid, kes loovad lindudele võimalused loomuomaselt käituda, pidades neid vabalt või veel kõrgemat heaolu tagavate mahenõuete kohaselt. Olgu selle taga siis soov puhta südametunnistuse, kõrgekvaliteetse toote või nišitoote kui konkurentsieelise saavutamine, kuid kindel on see, et need tootjad loovad lindudele oluliselt parema elu kui intensiivsed tootjad puurikanadele kunagi luua suudavad. 

Õnneks on tarbijal võimalik toetada turul õiglase hinna kujunemist, kui ta ostab vabalt või mahedalt peetud kanade munasid.

Kas teadsid, et:

  • Kanad on sotsiaalsed linnud ning grupis olevad linnud hoiavad kokku ning sünkroniseerivad tegevusi nagu siblimine, puhkamine ja sulestiku korrastamine.

  • Kanad on hoolitsevad emad. Näiteks õpetavad kanaemad tibusid sööma sobivaid toitusid ning on häiritud, kui tiibud söövad midagi, mida nemad arvavad mittesobiv olevat.

  • Kanad tunnevad ära ja jätavad meelde rohkem kui 100 teist kana, tundes üksteist ära näo järgi. Kanad teevad vahet ka inimestel.

  • Kanadel on 24-30 eristatavat häälitsust, hõlmates ka erinevaid häälitsusi sõltuvalt sellest, kas röövloom läheneb mööda maad või merd.

  • Kanad veedavad 50-90% ajast toitu otsides ning teevad üle 15 000 nokkimisliigutuse päevas.

  • Kanad on osavad probleemide lahendamisel ning õpivad üksteiselt.

  • Isegi kahe päeva vanune tibu on võimeline looma kujutluspilte - katse käigus suutsid tibud õues üles leida objekti, mida oli neile näidatud toas läbi väikese ava.

  • Kanad on võimelised aru saama, et ära võetud ja peidetud ese eksisteerib sellele vaatamata. See ei ole näiteks väikelaste võimete kohane.

  • Kana vajab ringi pööramiseks keskmiselt vähemalt A3 lehekülje suurust pinda (ca 1200 cm2) ning tiibade lehvitamiseks kuni avatud ajalehe suurust pinda (ca 2600 cm2) .

Sarnased artiklid