15. novembril toimus Tartumaal Kavildas MTÜ Eesti Veskivaramu sügisseminar. Arvo Järvet esines ettekandega teemal, kuidas tänapäeval kasutada vanu vesiveskeid.

Mis asi on veskipärand?

Selle võib jagada kolmeks. Esmalt materiaalne pärand nagu hoone, rajatised, seadmed. Teiseks vaimne pärand, milles on teadmised, oskused ja ajalugu. Kolmandaks mentaalne pärand nagu veskikohad oma olemusega, veskid kui maamärgid, veskitega kujunenud seosed-juhtumised.

Mille kaudu inimesed veskeid teavad-mäletavad?

Inimestel on nii vahetud kui kaudsed kogemused. Hea näide kaudsest suhtest on kunst. On palju vahvaid kunstiteoseid, kus kujutatud veskeid või veskilisi. On kustiteoseid veskitest, mis on hävinud ja mida enam pole olemas. Aga on ka veskeid, mis tänaseni alles ja lasevad kunstnikel end kujutada.

Nimetage mõned Eestile tähtsamad veskid ja veejõu kasutamise kohad, mis praegu veel säilinud?

Kindlasti Kreenholmi manufaktuur Narvas, Rõika peeglivabrik ja –veski Põltsamaa jõel, Kohila veski ja paberivabrik ning Räpina paberivabrik kui olulised tööstusmälestised. Eks ka Saku õlletehas on algselt seotud veskiajalooga. Hüdroenergia näidetest toon esile Kunda hüdroelektrijaama kui Baltikumis esimese, aastast 1893 ja Kamari HEJ 20. sajandi keskpaigast. Ning loomulikult küladele olulised veskid toidu- ja loomavilja jahvatamiseks nagu Hellenurme, Lahmuse, Palamuse ja Kiidjärve, see nimekiri on küllalt pikk.

Milline on tänapäeva Eesti vesiveskite seisukord?

Minu andmetel on enam-vähem korras veskeid umbes 50, taastatud veskihooneid 20, ümber ehitatud ligi poolsada, rahuldavas seisundis umbes 40, lagunenud, kuid säilinud müüridega umbes 30, varemetes veskeid tublisti üle saja, järele jäänud vaid vundament 50, ning veskihoone pole säilinud, kuid koht maastikus selgelt määratav – neid on ligi 100. Kokku teeb see 470 veskit, kuigi erinevail aegadel on neid olnud Eestis kokku 3-4 korda rohkem. Pärandkultuuri objektide inventeerimisel on kirjas 796 veskit või veskikohta.

Kuidas tänapäeval veskihooneid kasutatakse?

On mõningal määral neid, mis erinevatel aegadel on ümber ehitatud elamuks või suvemajaks, leidub majutus- ja peokohti, ka igapäevaseid toitlustuskohti. Suur osa on minetanud oma algse kasutusviisi, vilja jahvatamise, palkide saagimise või villaketruse, ning ligi paarikümnes veskis toimub elektri tootmine. Ja paraku suuremat osa veskihooneid ei kasutata. Nendest osad on veel tänaseni ehituslikult algsel kujul säilinud, kuid kahjuks on neist enamik seadmetest tühjaks tehtud.

Te teate pea poolsesaja veskihoone seisukorrast. Mis Teile muret teeb?

Esmalt veskivaenulikud õigusaktid. Järjest kehtestatakse seadusi ja määrusi, mis välistavad vana veskipaisu ja paisjärve taastamist või säilitamist. Sealjuures tuuakse üheülbaselt esile kalade vajadused, unustades veskite sajanditepikkune kasutusaeg ning veskikohtade sotsiaalne ja maastikuline tähtsus.

Teisalt on veskihoonete omanikud kahe tule vahel – keskonnaametnikud soovivad vesiveskite rajatiste, esmalt paisude lammutamist. Muinsuskaitsjad soovivad omakorda veskikomplekside terviklikku säilitamist, milles on oluline tähendus veskipaisjärvedel.

Kokkuvõtvalt, mis on Eesti vesiveskite olukord ja tulevik?

Suurem osa vesiveskitest on halvas või väga halvas seisundis. Vastastikku mõistva tegutsemisega, kus on ühendatud eraisiku, kohaliku omavalitsuse, riigi ning kolmanda sektori huvid, saab seda olukorda mõnevõrra päästa.

Tuleb nentida, et vesiveskite korda tegemise huvi on viimastel aastatel märgatavalt vähenenud. Seda suuresti „tänu“ keskkonnaasutuste vaenuliku suhtumisega paisutajatesse ning veejõu kasutajatesse.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta