Juuni lõpus toimus ÜRO keskkonnaalane tippkohtumine ehk lühidalt kutsutuna Rio+20. See oli märgilise tähendusega sündmus, mis tähistas 20 aasta möödumist esimesest sarnase tippkohtumisest seal samas Rio de Janeiros, mille tulemusena loodi nii Agenda 21, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon kui kliimamuutuste konventsioon. Loomulikult oli seda enam kohtumisel nii äriringkondade, kodanikuühenduste kui teiste osapoolte tähelepanu.

Meedias on antud sündmusest aga üsna vähe juttu olnud. Seega otsustas Bioneeri vabatahtlik Kadri Kalle uurida kolmelt noorelt, sakslanna Prisca Merz’ilt (25), belglaselt Mathieu Soete’lt (26) ja šotlaselt Russell Galt’ilt (28), kes kohapeal viibisid, millisena nägid nemad sündmusel toimuvat ning mida sellest arvavad.

Rio+20 oli väga suur kokkusaamine, kus oli kohal väga mitmete eluvaldkondade esindajaid ning kus toimus lisaks riigiesindajate kohtumisele veel palju teisi kõrvalüritusi. Mis oli teie roll Rio+20’l ning mis kohtumise osadest osa võtsid?

Prisca: Olin Rio+20’l Euroopa Tudengite Keskliidu AEGEE esindaja, mis kuulub noorte ja laste põhigrupi juurde (Major Group for Children and Youth)¹, nii et sisuliselt esindasin noori inimesi. Saabusin esmaspäeval, 18.juunil, et võtta osa kahest viimasest päevast Rio kõnelustel ning siis ametlikust Rio+20 konverentsist. 18.juunil korraldas AEGEE ka ühte kõrvalüritust noorte muutuse suunas liikumisest.

Mathieu: Olin samuti Euroopa Tudengite Keskliidu AEGEE esindaja. Saabusin Rio de Janeirosse 4.juunil, aidates kõigepealt korraldada 7.-12.juunil sündmust nimega Youth Blast, mis oli noorte ja laste põhigrupi ametlik noorte konverents Rio+20’l. Pärast seda võtsin 13.-19.juunil osa nn PrepComm III’st, mis oli viimane läbirääkimiste faas enne ametlikku Rio+20 konverentsi ning tähendas rahvusvahelise valitsemise läbirääkimisi ning erinevat lobitööd. Lõpuks osalesin ka mõnedel Rio+20 ametliku osa sessioonidel 20.-22.juunil.

Russell: Töötan organisatsioonis nimega ICLEI, mis ühendab kohalikke omavalitsusi ning säästva arengu küsimusi, ning olin Rio+20’lt nende delegatsiooniga. Jõudsin Brasiiliasse küllalti vara, et aidata korraldada linnalooduse foorumit ning ICLEI maailma kongressi – kahte sündmust, mis toimusid vahetult enne Rio+20 lähedalolevas linnas Belo Horizonte.

Koordineerisin seal mitmeid tehnilisi sessioone, kavandasin poliitikadokumente, aitasin välja tuua võtmesõnumeid ning koostada „Sõnum Riole“ dokumenti koostöös kohalike omavalitsustega.

Pärast seda pidasin Rio de Janeiros erinevatel kõrvalüritustel (muuhulgas rahvusvaheline ökoloogilise majanduse ühendus ning riikide ja regioonide tippkohtumine) mitmeid kõnesid propageerides kohalikke omavalitsusi kui säästva arengu edasiviijaid.

Lõpetuseks aitasin korraldada Linnade Päeva Rio konverentsi paviljonis, mis tõi linnade integreeritud lahenduste arutamiseks ning demonstreerimiseks kokku nii poliitilised juhid kui tehnilised eksperdid. Olles ÜRO kohalike omavalitsuste põhigrupi (Major Group for Local Authorities)^ ametlik kaasorganiseerija, osales ICLEI loomulikult põhjalikult mitmetes tegevustes alates läbirääkimiste toetamisest kuni ürituse Global Town Hall korraldamiseni, mis sisaldas ka küsimuste-vastuste sessiooni ÜRO peasekretäri Ban Ki-moon’iga.

Millise mulje Rio+20 kokkuvõttes teile jättis?

Prisca: Minu jaoks oli see suurepärane kogemus. See oli tohutu, palju suurem kui ma arvasin ning seal oli väga palju inimesi kodanikuühendustest, põlisrahvaste seast, ülikoolidest, ettevõtetest, rahvusvahelistest organisatsioonidest ja nii kohalikke kui riiklikke valitsusasutusi. Kõik nad töötavad säästva arengu valdkondades ning võitlevad keskkonna hävitamise, kliimamuutuse ning vaesuse vastu. Oli väga inspireeriv kõiki neid inimesi kohata: kuigi meil on väga erinev taust, on meil üks ühine eesmärk.

Mathieu: Olles rahvusvahelistes läbirääkimistes algaja, nautisin väga PrepComm III esimesi päevi, kui sain jälgida läbirääkimisi ning osaleda läbirääkijatega aruteludes. Emotsioonid olid kõrged ka noorte grupi seas, kui algul saavutasime lobitöös edu mitte-formaalse hariduse vallas.

Kuid pärast kolme päeva võtsid Brasiilia võõrustajad protsessi üle ning põhimõtteliselt lämmatasid arutelu, surudes peale oma kompromissi-teksti ning kasutades väga rangeid ja kaitsvaid reegleid ükskõik milliste ettepanekute vastu, mida teised osapooled teha soovisid. Eriti palju vastulööke said Euroopa Liit ja Šveits, nii et Šveitsi president tühistas oma visiidi ametlikule konverentsiosale pärast seda, kui Brasiilia eesistuja solvas nende saadikut viimaste läbirääkimiste ajal.

Rio+20 deklaratsiooni tekst nö suleti õhtul enne ametliku konverentsiosa algust, nii et saabuvatel riigipeadel ja ministritel polnud palju muud teha kui pidada ettevalmistatud kõnesid ning nõustuda dokumendiga. Neil viimastel päevadel polnud noortel suurt midagi enam teha kui osaleda mõnedel veel toimuvatel kõrvalüritustel, analüüsida oma tehtud tööd ja tulemusi ning oodata mida toob tee peale Rio+20 konverentsi.

Russell: On hirmutav mõelda, et sellisel ülitähtasl juhul on riikide valitsused riskinud järgmiste põlvkondade tulevikuga, jättes kokku leppimata ühises tegevuskavas, mis vastaks meie ees olevate globaalsete väljakutsete tõsidusele ja pakilisusele. Nad on taaskord eelistanud kaitsta riiklike huve üldise heaolu nimel töötamise asemel. Ma kahtlen aina enam praeguse rahvusvahelise juhtimissüstemi ning diplomaatiliste struktuuride sobivuses ning kompetentsis. Hoolimata tohututest kulutustest ja trükivärvist, on Rio+20 lõplik dokument ülimalt lahja ning peaaegu täielikult puuduvad sisulised kohustused. Rio+20 võib välja paista kui pettumus, läbikukkumine, farss.

Sellest hoolimata oli väga julgustav näha, et tunnustati kohalike omavalitsuste võtmerolli säästva arengu edendamisel ning neile võimaldati suuremat mõjuvõimu. Selline progress on muidugi suuresti ICLEI aastakümnete pikkuse töö tulemus. Lisaks on mitmed vabatahtlikult võetud rahvusvahelised ja regionaalsed kohustused paljulubavad, kuigi neil suuresti puudub korralik järvelvalve, aruandluse ja tõendamise raamistik.

Mis valmistas teile kohtumise juures kõige suureme pettumuse ning mis andis kõige rohkem lootust ja inspiratsiooni?

Prisca: Kõige suurema pettumuse valmistas see, et konverentsi lõplik dokument on üsna nõrga sisuga ning olulised sammud, mida vajame, jäid tegemata.

Kõige lootustandvamad on loodud säästva arengu eesmärgid (Sustainable Development Goals – SDGs), mis võivad osutuda väga mõjusatkse, kui neile tulevad lisaks head indikaatorid ja sihttasemed.

Kõige inspireerivam oli minu jaoks aga see, et on nii palju inimesi, kellele läheb väga korda meie planeedi tulevik. Lisaks oli palju arutelu kasvu-paradigma ümber ning et on vajadus hakata edu ja heaolu mõõtma lisaks SKP’le ka millegi muuga, mis mind isiklikult väga positiivselt üllatas. Ma arvan, et juhid on ka märkamas vajadust meie ühiskonnakorralduse kõikehõlmava ümbermõtestamise järele ning kuidas me saame praeguste põlvede vajadusi rahuldada kuritarvitamata tulevaste põlvede võimet seda sama teha.

Mathieu: Kõige rohkem pettumust valmistas hetk, kui brasiillased katkestasid läbirääkimised, surudes peale väga G77-meelse teksti ning EL ja teised delegatsioonid lasid sel juhtuda. Paljud noored, kes protsessi jälgisid, eeldasid, et riigid nagu Šveits, Norra ja EL on rohkem vastu sellisele ühepoolsele käitumisele Brasiilia poolt, kuid lõpuks ei saanud nad teksti väga palju muuta.

Mul oli soov kogu tekst tagasi lükata nii selle nõrga sõnastuse ja ambitsiooni puudumise kui toimunud protseduurilise roppuse tõttu. Mind rahustas mõnevõrra EL keskkonnavolinik Janez Potočnik, kellega ma ühel õhtul plenaariumi lõppu oodates kaks tundi vestlesin. Ta suutis mind veenda teksti – siiski väga vähestes – positiivsetes punktides, ning mis veel olulisem, kuidas EL saaks Rio+20 järel edasi tegutseda.

Kuigi lõpliku dokumendi tekst jäi väga nõrgaks, näitasid mitmed delegatsioonid – keda Potočnik asjakohaselt nimetes paragrahvi-partneriteks – läbirääkimiste ajal üles avatumat ja ambitsioonikamat suhtumist, mis võib viia konkreetsema, Rio+20-ülese koostööni regionaalsel ja/või globaalsel tasandil. Mõned näited on regionaalsed osaluse-alased konventsioonid, mida saab võrrelda näiteks Euroopa Århusi konventsiooniga või algatusega Ombudsperson for Future Generations.

Russell: Ma kurvastasid ja endiselt kurvastavad geopoliitika takistavad mõjud, valitsuste prioriteetide lühinägelikkus ning läbikukkumisega leppimine.

Oleme hirmuärataval teel sotsiaalse ja ökoloogilise hävingu poole. Miljardid dollarid lähevad ebavajalike sõdade rahastamiseks, liiga võimsate pankade elustamiseks, fosiilkütuste ja üles pumbatud kalandussektori subsiidiumiteks, samal ajal kui säästva arengu küsimused jäävad tahaplaanile.

Positiivse ühiskondliku muutuse poole liikumine tundub olevat lämmatatud vähemuses oleva eliidi poolt, kes saab tugevalt kasu praegustest äripraktikatest. Kas alarmkellad ei helise piisavalt valjult? Kus on tänavaprotestid, masside kära, vastuhakkavad eestvõitlejad, revolutsioonilised liidrid? Miks maailma laseb sel juhtuda?

Kõige positiivsem osa oli kohalike omavalitsuste, noorte, naiste ning laiemalt kodanikuühiskonna poolt saavutatud progress: rahvusvahelisel areenil tunnustuse ja mõjuvõimu suurendamine.

Mida toob teie arvates tulevik nii säästvale arengule kui Rio+20 taolistele rahvusvahelistele kokkusaamistele?

Prisca: See on keeruline küsimus. Arvan, et kõigil osapooltel on oma roll mängida. Ma loodan, et kõik kohalviibijad jätkavad koostööd konverentsil loodud kontaktidega ning samas loovad ka uusi koostöövõrgustikke inimestega ümber maailma. Ettevõtted jätkavad taastuvenergeetika ja teiste tehnoloogiate uurimist, et kindlustada üleminek rohelisele majandusele, ÜRO organisatsioonid alustavad tööd säästva arengu eesmärkidega, valitsused võtavad need loodetavasti kasutusele, teadlased koguvad teavet, et mõõta progressi ning töötavad innovaatiliste jätkusuutlikkuse mudelite kallal ning kodanikuühiskond jätkab oma valvuri rollis, kindlustades, et valitsused rakendavad poliitikaid puhta energia, rohelise majanduse ja säästva arengu saavutamiseks.

Väga olulist rolli mängivad noored. Need oleme meie, kes peavad häält tõstma, vanema põlvkonnaga oma muresid ja ideid jagama, raputama üles kõik need, kes istuvad mugavalt vanas süsteemis ning ütlema neile, et kui nad ei asu tegutsema, ei muuda oma tarbimiskäitumist, ootavad meid ees suured probleemid ning meie lastel ei pruugi enam olla korralikku elukeskkonda, kus elada.

Mathieu: Jätkusuutlikkus on endiselt tingimus, ilma milleta ei saa meie planeedil olla pika-ajalist arengut, kuid paljud lühinägelikud delegatsioonid pole sellest endiselt aru saanud. See ei ole jätkusuutlikkus või areng, vaid jätkusuutlik areng või mitte mingi areng.

Kas see tähendab mitmepoolsete läbirääkimiste sisulist lõppu, on veel teadmata, kuid arvan, et see ei pruugi nii olla. Rahvusvahelised säästva arengu läbirääkimised moodustavad väga omapärase protsessi, millel on väga lai ulatus ning tugev fookus liikmesriikide poolt juhitud konsensuseni jõudmisel – selline kombinatsioon ei pruugi olla parim, kuid mida isegi eksperdid, kellega rääkisin, ei ole valmis hülgama.

Praktilisema poole pealt jätkab ÜRO säästva arengu komisjon (UN Commission for Sustainable Development – CSD) vähemalt veel ühe aasta, kui mais-juunis 2013 tuleb välja tööprogramm CSD-20. ÜRO peaassamblee võib ja võib ka mitte välja tulla teistsuguse protsessiga selle valdkonnaga seotud rahvusvahelise poliitika progressi ja arengu mõõtmiseks riiklikul tasandil – nn kõrgetasemeline säästva arengu foorum, mis Rio+20 lõplikus dokumendis oli plaanitud kui eraldi sessioon ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (UN Economic and Social Council – ECOSOC) juurde. Mis juhtub pärast ÜRO peaassamblee 68. istungit septembris 2013, ei tea veel keegi.

Russell: Praegu on veel liiga vara selliseid ennustusi teha. Rahvusvaheline kogukond peab kindlasti üle vaatama oma viisid ülemaailmsete väljakutsetega tegelemiseks.

Õnnestumise aluseks on inspireerivad alt-üles suunitlusega, kvaliteeti tõstvad ja iseend alalhoidvad algatused. Me ei saa lihtsalt kannatlikult oodata millal valitsused tegutsema hakkavad. Küll aga saame neid survestada teisi abinõusid tarvitusele võtma. Selles valguses loodan, et kohalikud omavalitsused saavad riiklikelt valitsustelt rohkem tuge rahaliste ressursside, suutlikkuse tõstmise ning ÜRO süsteemis rahvusvahelise arengukoostöö protsessidele juurdepääsu tagamise kujul. Usun, et see võib hoogustada progressi jätkusuutliku tuleviku suunas.

Mõned muud mõtted, mida soovite jagada?

Prisca: Olen endiselt optimistlik, et trajektoori on veel võimalik muuta. Tegelikult pole muudatusi üldse raske ellu viia, vajalikud tehnoloogiad on olemas, rahastus on ka olemas (loomulikult tuleb see kõigepealt ära võtta mittesäästlikelt poliitikatelt, mida praegu toetatakse), vajalikud teadmised on olemas – vaja on vaid poliitilist tahet ja pühendumist – ning kodanikel on tohutu potentsiaal see tahe ja pühendumine tekitada.

Mathieu: Kuigi Rio+20 ei saavutanud väga muljetavaldavat meediakajastust (võrreldes Kopenhaageni kliimakõnelustega 2009. aastal), on viimastel päevadel ja ka enne kohtumist meedias sel teemal ilmunud palju erinevaid arvamusi. Antud teema puudutab aga meie kõigi tulevikku, nii et on väga oluline kujundada oma arvamus.

Loe arvamusi meediast – neil kõigil on oma väärtus – kuid loe ka taustainfot, ning kui on aega, tutvu ka Rio+20 lõpliku dokumendiga siin. Soovid rohkem teada rohelisest majandusest, millest aina enam ja enam räägitakse? Tutvu ÜRO keskkonnaprogrammi poolt koostatud (kuigi 600 lk pika) raportiga siin.

Informatsioon on väga võimas abivahend igas arutelus, nii et tee kindlaks, et sul see vajalik olemas on.

Russell: Pärast sellist eepilist läbikukkumist sunnib iniminstikt meid sõrmega näitama ning üksteist süüdistama. Riikide valitsused võivad küll olla kukkunud ja kokutanud, kuid nad pole üksi. Võib vaielda, et kogu inimkond on süüdi, vähemalt sel määral kuivõrd valitsused on vastutavad.

Olen alati uskunud, et inimestel on ülim võim ja potentsiaal: tarbijakäitumine, eluvalikud, ühiskondlik organiseeritus, valimiskast. Kui meie valitsused esindavad meid valesti, peame oma rahulolematusest märku andma. Võime muuta peitub igas vabas kodanikus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta