Mohni saarevahi Mati päevad on suviti tööd täis, sest suur osa ajast kulub külastajate järel koristades ja asju parandades. Fjällrävenil tulid välja mereprügist inspireeritud uued Kånken Art seljakotid ning selle puhul uurisid nad saarevahilt, kui suureks probleemiks on prügi Mohni saarel ning mida põnevat meri on aastatega kaldale uhtunud.

Igal aastal korjab Mati Mohni saare pealt kokku neli paaditäit prügi ehk kokku umbes kolm rohelist prügikonteinerit. Prügi korjab ta rannaääres oleva paadi sisse ning transpordib üle lahe Viinistul olevatesse prügikastidesse. „Kolm paaditäit on see aasta viidud, neljandat viies läks paadimootor katki ning pidime poole mere pealt aerudega tagasi tulema. Nüüd ootab prügi paadikuuris, kuniks paat jälle korras on,“ räägib Mati Maasild Mohnile jäetud ja mere toodud prügi korjamisest.
 
Meri toob kaldale kõige rohkem pakendeid ja pudeleid, mis on vahi sõnul pärit erinevatest riikidest. Samuti leiab ta rannast tihtipeale ükskuid jalanõusid ning suitsukonisid. „Midagi drastilist meil mereprügiga pole, peamine on taara ja pakend,“ viitab saarevaht laevadelt merre visatud prügi probleemile. „Sellest vaid väike osa jõuab Mohni randa, kuid palju läheb veel edasi – meres on prügi väga palju.“
 
Üle kümne aasta tagasi kõndis Mati maja juurest randa, kui märkas järsku kivide vahel midagi kollast. Lähemal vaatluses selgus, et tegemist on banaanikobaratega, mida oli kokku umbes poole kilomeetrise lõigu peale 12 kilo. „Nii ma siis mööda mereäärt kõndisin, kollaseid ja veel veidi rohelisi banaane korjates,“ ütleb saarevaht. „Kuna banaanid olid veel veidi toored, panime need köögilaua peale küpsema ning kollaka jume tekkides sõime kõik ära. Muideks, banaane jätkus mitmeks nädalaks ja need maitsesid väga hästi.“
 
Vaid mõni nädal hiljem jäi Matile rannas silma midagi oranži, sel korral uhtus meri rannale 15 kilo mandariine, millele oli meri andnud mõnusa soolase meki. Veel on Mati leidnud rannast 16 aastat merepõhjas olnud rahakoti ja aastaid meres ulpinud pudelikirja.
 
Üks asi on Mohni saarele uhutud mereprügi, ent Mati sõnul on hoopis suuremaks probleemiks prügi, mille turistid mandrilt kaasa toovad. Kõige üllatavam on inimeste käitumine – selle asemel, et prügi endaga mandrile kaasa võtta ja seal prügikasti panna, peidetakse alkoholipudeleid, grill-liha pakendeid, paberitutsakaid ja suitsupakke hoopis kadakapõõsa alla.
 
„Eelmisel aastal tassisin vanast talulaudast kuskil 300-400 kilo prügi. Inimesed tulevad seltskonnaga saarele, tassivad õllekaste nii et on lookas, naudivad saare võlusid, aga ära lähevad nagu neiukesed, kõigil käed tühjad,“ kirjeldab ta. „Ent mingil hetkel puhub tuul prügi ju merre, ega see niisama rannale vedelema ei jää.“
 
Tänaseks on Mati ja ta naine olnud Mohni saare ainukesed elanikud üle 13 aasta. Selle aja jooksul pole nad käinud kontserdil, kinos, sünnipäevadel ega ühelgi reisil. Mandrile poodi jõuavad nad korra kuus. Saarevaht soovib erakordse aasta möödudes Eesti inimestele kannatlikku meelt, sest ega koroonaviirus kuskile ei kao. „Mõnevõrra on see koroonast tingitud inimeste mitte nägemine minu jaoks kummastav. Me elame ju maailmas, kus on olemas telefonid ja arvutid. Pole küsimustki, et kõik karutükid saab tehtud, ei pea kogu aeg võõrastega kaelast kinni olema,“ lisas saarevaht.

Hoia Eesti Merd MTÜ iga-aastase mereprügi seire kohaselt uhub Läänemeri enim kaldale plasti, mis moodustab 65% rannaprügi koguhulgast. Enim sisaldab siinne mereprügi sigaretifiltreid, plastist joogipudeleid ja nende korke, vatipulkasid, hügieenisidemeid, kilekotte, krõpsude pakendeid, kommipabereid, joogikõrsi, õhupalle, toidupakendeid, joogitopse ja nende plastkaasi ning söögiriistu, samuti kujutavad endast suurt probleemi hüljatud plastist kalapüügivahendid, mis moodustavad kuni 20% plastprügist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta