Aasakolaja sai minu üheks nimeks juba ammustest aegadest saadik. Roheline maa, mis vaibana tundus, meelitas mind uitama seal, kus ühtegi omaealist vastu kunagi tulemas ei olnud.
- Marek Vahula lood
- 19. september 2020
Julgelt läksin üle väljade kopli ühest servast teise, et ennast seal üles otsida. Lisaks tahtsin näha seal kiivitajapoega või siis viimast sügisest viud või rebast üle välja jooksmas.
Kolaja, kes enda seljatagust ei näe, olin ma kogu aeg. Ja kord kui üle õla vaatasin, oli suur mullikakari mul järel. Igavus vist ajas nad jalule ja mulle järgnema.
Ma ei peljanud neid ja jõudsin peagi koplitarani, et sealt üle ronida. Ja nii veel mitu korda, kuni sellega harjusin kui jälle kolamas olin.
Mullikakari seljataga oli see, mis mind alati ehmatas. Ometi ei tundnud ma kunagi hirmu nende ees ja jälle olin minemas üle rohelise välja, et siis aeg-ajalt seljataha vaadata. Teadagi, miks!
Neeruti 1980-1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
