See lugu on pärit minu lapsepõlvest, kui mu ema töötas kolhoosi laudas. Tema hoole all olid ikka vasikad või mullikad. Maal külades on kombeks, et aidatakse üksteist vastastikku. Mina teen sulle seda ja sina aitad mind pärast tollega.

Sel ajal oli kolhoosnikel luba autosid veel kodus hoida. Nii jõudsid kõik autojuhid õigeaegselt tööle. Talvel külmaga ei hoita ju veoautot hangede vahel. Nii smuugeldas üks külamehest autojuht oma töömasina minu ema hoole all olevasse lauta öiseks parkimiseks. Lepiti kokku, et autojuht aitab selle eest meil suvel heinamaalt heina koju vedada. Sellest kokkuleppest peeti kinni palju aastaid.

Sel ajal töötas veel täie auruga ka Kurge piiritustehas ja jääke veeti ikka loomadele söögiks. See oli viinavabrikust läbi käinud vedel pudru moodi mass, mida nimetati praagaks. Kolhoosi sead, lehmad ja mullikad lürpisid seda hea meelega endale sisse. Hommikul ja õhtul anti neile jahu ja põhku või heinu. Päeval käis auto ja tõi neil praaka. Sellise söömaga oli noorloomade juurdekasv garanteeritud. Nii oli see olnud enne ema töötamist ja oli ka pärast seda.

Ema töökoht oli peaaegu piiritustehase kõval. Vahet oli umbes pool kilomeetrit. Naabruses asus veel lehmade laut. Sinna lautadesse toodi praaka alati esimesena. Kunagi polnud mingit probleemi selle loomade ninaesisega olnud. Kui ema lauta astus, võttis teda alati vastu mullikate rahulolev kisakoor. Nii tervitasid loomad oma perenaist.

Ühel õhtul toimetama tulles, oli aga vaikus majas. Ema pani tule põlema ja nähtud vaatepilt oli üpris ehmatav. Kõik me teame, kuidas veised magavad. Enamik ajast ikka kõhuli ja jalad iusasti krõnksus kõhu all. Nüüd olid loomad nagu tuulest puhutud pikali maas ja läbisegi, isegi mõned olid üksteise otsa kukkunud.

Mu ema üritas lähemal olevaid loomi, kes veel liigutasid, püsti aidata. See oli küll lootusetu tegevus. Nii kui ta käed mullika küljest lahti lasi, prantsatas see jälle täies pikkuses uuesti maha. Vaid üksikud suutsid pead tõsta ning ainult möriseda veel.

Mis taud see siis on? Ema kohkus nähtust nii ära. Jooksis siis lehmalauta abi järele. Üks lüpsjatest kukkus kohe tänitama, et lubasid veoautol lauta parkida. Eks loomad ole nüüd kõik vingumürgituses. Kus su pea enne oli ja kas sa jõuad laudatäie loomi kolhoosile välja maksta ja ikka nii edasi...

Mu ema pidi juba hirmu kätte minestama. Ta oli niigi kohkunud ja sedasi teda veel rohkem hirmutada pole ka ilus. Laudas oli nagu mingi taud möllama hakanud. Mida see praalimine enam aitas? Eks selline käitumine oli sulaselgest kadedusest, et autojuht emal heinamaal abiks käis. Niisuguseid hõõrumisi ikka oli.

Lõpuks tuli asja vaatama üks vanem lüpsja. Tee peal rääkis ta, et ka temal oli kunagi juhus, kui lehmad olid praagast purjus. Mindi lauta ja löödi käed loomade söögi sisse. See lõhnas tõesti kui kõige ehtsam viin. Enam polnud kahtlust, mis oli juhtunud.

Koos tassisid naised mullikate künad vedelast toidust tühjaks lauda taha põllule. Eks varestel ja rottidel oli siis pidu ja ees ootas ju prii söömaaeg. Loomade söötmine jäi sel õhtul küll ära. Vaevalt oleks ükski mullikas olnud suuteline sellises seisundis veel midagi süüa.

Järgmine hommik läks ema hirmunult jälle tööle. Ta ei teadnud, mis teda seal seekord ees oodata võib. Aga kõik loomad olid jälle ilusti triksis ja traksis ning täis elujõudu. Tundus nagu polekski midagi nendega kunagi juhtunud. Kisakooriga tervitati taas oma talitajat ja isukalt asusid kõik loomad jälle sööma. Elu läks omasoodu edasi.

Minu ema ei väsi seda lugu meile ikka ja jälle rääkimast. Alati lõpetab ta jutu sellega, kuidas ta sel päeval kartis. Vastutas ju tema terve laudatäie loomade eest.

Selline oli siis lugu purjus veistest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta